Vau, väga kurb artikkel … tähendab, lugesin küll vaid esimese kolmandiku, sest … pikk oli, sinder :D
Aga-aga … mina muidugi arvan, et me ise oleme endal puudu, mitte midagi muud.
Ja ausalt öeldes, ma lausa kardaks üksildasi ja depressioonis inimesi, sest … olen aru saanud, et mul on palju anda ja … see on ebavõrdne suhe, mis kisub alati minu suhtes krabavaks. Parem mitte musta augu piirile kondama minna. Üksildased inimesed peavad ikka ENDAGA tööd tegema, kui tahavad, et see olukord muutuks. Mitte keegi teine peale iseenda pole neid üksilduse sisse pannud. Jah, meie traumad on tekitatud teiste poolt, kuid ära parandamise vastutus lasub sellegipoolest ainult meil ja ei kellelgi teisel. Parem on sellega leppida.
Aga siin oli üks lause, mis mind tõesti rabas: " Stereotüübis kirjeldatakse üksildast kui ebaintelligentset, mitteedukat, passiivset, kohmakat ja ebasiirast, kuid ka kui tõrjuvat, agressiivset, ebaviisakat ja ebameeldivat inimest."
Mina arvan, et üksildane on see inimene, kes ühel või teisel põhjusel ei ava ennast ja kõik. Iga rokane ja räuskav porikakand, kes ennast avab, leiab sõbrad. Avamiseks on vaja enesekindlust mitte selles mõttes, et "kui ma ennast avan, siis peab inimene mind endiselt sama väärikaks ja väärtuslikuks" vaid enesekindlust selles mõttes, et "kui ma jätan endast halvema mulje, siis pole sellest midagi".
Mina ise tunnen, et sain enesekindluse kuidagi just selle otsuse kaudu, et ma tohin olla kõige rumalam, saamatum ja teiste jaoks ebameeldivam inimene. Mis siis ikka! See on nagu sa käid mööda skaalat oma eluga, ja otsid teiste pealt kinnitust, et kas ma saan sinna 'parimate inimeste' hulka või pean nulli lähedal konutama või jään sellestki allapoole. Ja kui sa ära tüdined sellest skaalatamisest ja otsustad, et ahh, ma võin ise sinna allaotsa kebida, ei viitsi vaadata, mis hinnangu inimesed mulle annavad, siis avastad, et skaala polnudki horisontaalsirge või vertikaalsirge, vaid hoopis ring. Kõige alumine ja kõige ülemine ots on koos. Ta-tada-raa!:)
1 comment:
Vau, väga kurb artikkel … tähendab, lugesin küll vaid esimese kolmandiku, sest … pikk oli, sinder :D
Aga-aga … mina muidugi arvan, et me ise oleme endal puudu, mitte midagi muud.
Ja ausalt öeldes, ma lausa kardaks üksildasi ja depressioonis inimesi, sest … olen aru saanud, et mul on palju anda ja … see on ebavõrdne suhe, mis kisub alati minu suhtes krabavaks. Parem mitte musta augu piirile kondama minna. Üksildased inimesed peavad ikka ENDAGA tööd tegema, kui tahavad, et see olukord muutuks. Mitte keegi teine peale iseenda pole neid üksilduse sisse pannud. Jah, meie traumad on tekitatud teiste poolt, kuid ära parandamise vastutus lasub sellegipoolest ainult meil ja ei kellelgi teisel. Parem on sellega leppida.
Aga siin oli üks lause, mis mind tõesti rabas:
" Stereotüübis kirjeldatakse üksildast kui ebaintelligentset, mitteedukat, passiivset, kohmakat ja ebasiirast, kuid ka kui tõrjuvat, agressiivset, ebaviisakat ja ebameeldivat inimest."
Mina arvan, et üksildane on see inimene, kes ühel või teisel põhjusel ei ava ennast ja kõik. Iga rokane ja räuskav porikakand, kes ennast avab, leiab sõbrad. Avamiseks on vaja enesekindlust mitte selles mõttes, et "kui ma ennast avan, siis peab inimene mind endiselt sama väärikaks ja väärtuslikuks" vaid enesekindlust selles mõttes, et "kui ma jätan endast halvema mulje, siis pole sellest midagi".
Mina ise tunnen, et sain enesekindluse kuidagi just selle otsuse kaudu, et ma tohin olla kõige rumalam, saamatum ja teiste jaoks ebameeldivam inimene. Mis siis ikka! See on nagu sa käid mööda skaalat oma eluga, ja otsid teiste pealt kinnitust, et kas ma saan sinna 'parimate inimeste' hulka või pean nulli lähedal konutama või jään sellestki allapoole. Ja kui sa ära tüdined sellest skaalatamisest ja otsustad, et ahh, ma võin ise sinna allaotsa kebida, ei viitsi vaadata, mis hinnangu inimesed mulle annavad, siis avastad, et skaala polnudki horisontaalsirge või vertikaalsirge, vaid hoopis ring. Kõige alumine ja kõige ülemine ots on koos. Ta-tada-raa!:)
Post a Comment