Tjah, minuga see juhtus niipidi.
Lubasin, et hakkan uurima võimalusi õnnelik ja vaba olla ka ilma surmatunnetuseta, kuid pole neid seni leidnud.
On üsna loogiline, et kui taipad, et peatselt sured, ei taha elu enam ebameeldivatele asjadele raisata. Kui aga oled aru saanud, et pead mingeid tegevusi mõttetuks, siis kerkib küsimus, et miks neid teha ka juhul kui me EI hakka surema?
Sama juhtub ka siis, kui taipad, et elad igavesti.
Pole enam isu midagi ajutist ehitada ja keskendud lihtsalt oma tunnetele, hakkad sisemaailma ilusaks kujundama, sest see on nõnda palju välisest püsivam.
Budistid ütlevad, et maailm on näiline ja toimub meie peas.
Kuna, kui ma tõstan üles pliiatsi, näevad ümberseisjad samuti minu käes pliiatsit, mitte ananassi või maja, siis see tundus kaua aega mulle imelik jutt.
Kui puutusin kokku enese olemuse tunnetamisega, sain aru, kui palju kestvam ja püsivam see on välisest maailmast, nii et mulle jõudis kohale, et väline maailm on petlik, illusoorne alles võrreldes olemistunnetusega, mitte niisama. Võrdlusvõimalus peab olema.
No comments:
Post a Comment