Mul on sulle üks lugu. Vbla kohvitassi taga on seda paras rääkida? Autentsusest. Ja kuidas mul karistab keha mitteautentuse jubedalt ära. Ma isegi ei saa kergedust sellest, kui rahulikult ütlen, et vihastasin, mulle selline käitumine ei meeldi. Ikkagi saan rämeda migreenihoo, mis kestab päevi ja mille vastu isegi migreenitabletid ei aita - 8-9 tundi on parem olla, aga siis tuleb hull valu tagasi. Mitte et ma peaksin räuskama ja lällama päris, aga nii ei lähe, kui ma mitte ainult ütlen, et mulle ei meeldi ja vihastasin, vaid laiendan, pritsin kujundeid ja annan mitte ainult mõistuslikul, vaid ka tundetasandil teada, et SEE OLI HALB. Kui ma olen seda teinud, ei tule migreeni. Ja kui ei ole, kui tsenseerin viha ära, sest "aga ta saab ju haiget ja muidu on nii kena mu vastu ju" või vanadel aegadel ka "nii ei oleks üldse viisakas ja kena must", ei päästa ka rahulik mõistuslik suuline väljendus midagi. Nii jube valus! Nii JUBE! nIUTS! /uppun valuga oma kohvikruusi. Kohv aitab natuke.
Jah, kui meil on soov, et meie sõnum kohale jõuaks ja teine pool kaitseb ennast selle sõnumi vastu ning tal pole mingit kavatsust seda kuulda, siis kindlasti tuleb meil täita oma vajadus sõnum edastada - kuidas iganes me siis oskame ja tunneme! Täiesti arusaadav! Me ei saa lihtsalt otsustada, et loobume oma vajadusest kuuldud ja nähtud ja vastu võetud olemise järele... Me ei saa otsustada, et ei vaja enam seda, mida me vajame.
Kui me otse oma vajadust ei väljenda, ei kao see veel ära. Me lihtsalt püüame seda vajadust täita ümbertnurga, mossitades, manipuleerides, kaaslast proovile pannes jne. Ausalt, parem on oma tunded välja öelda otse, sest mängude peale minnes võib sellest üks suur veider pundar tekkida, kus igaüks saab teistel sada süüd leida.
Käisin vahepeal duši all ja tahtsin lisada, et ma ei mõista tegelikult mossitamist ja vaikimist jms moel mõjutamist-manipuleerimist hukka, sest me hakkame seda tegema ainult selle tõttu, et kui oleme oma vajadusi väljendanud, siis neile vastu tulemise asemel on meid mingil moel karistatud. Näiteks öeldakse või antakse meile mõista, et me oleme liiga nõudlikud, neurootilised, ei vääri seda, mida tahame, oleme liiga rumalad, tüütud ja meie "nõudmistel" pole alust. Mõnikord kästakse meil loogiliselt ära seletada, miks meil on midagi vaja :D, aga vajamised käivad muid radu pidi kui tavaloogika, nii et see on lihtsalt üks alatu nõks, millega meid nurka aetakse.
Jah - ma vajan vist tunnistust, et mu teade on kohale jõudnud! Just! Et võin rahulikult öelda, kuidas mulle ei meeldinud, kui vastatakse, et oi, palun vabandust, muul on kahju. Aga kui vastus tuleb "ei, ma tegin nii ju just sinu rõõmustamiseks", vat siis nõuab keha, et edastaksin infot uuesti ja uuesti, sest misMÕTTES.
4 comments:
Mul on sulle üks lugu. Vbla kohvitassi taga on seda paras rääkida?
Autentsusest. Ja kuidas mul karistab keha mitteautentuse jubedalt ära.
Ma isegi ei saa kergedust sellest, kui rahulikult ütlen, et vihastasin, mulle selline käitumine ei meeldi.
Ikkagi saan rämeda migreenihoo, mis kestab päevi ja mille vastu isegi migreenitabletid ei aita - 8-9 tundi on parem olla, aga siis tuleb hull valu tagasi. Mitte et ma peaksin räuskama ja lällama päris, aga nii ei lähe, kui ma mitte ainult ütlen, et mulle ei meeldi ja vihastasin, vaid laiendan, pritsin kujundeid ja annan mitte ainult mõistuslikul, vaid ka tundetasandil teada, et SEE OLI HALB.
Kui ma olen seda teinud, ei tule migreeni. Ja kui ei ole, kui tsenseerin viha ära, sest "aga ta saab ju haiget ja muidu on nii kena mu vastu ju" või vanadel aegadel ka "nii ei oleks üldse viisakas ja kena must", ei päästa ka rahulik mõistuslik suuline väljendus midagi. Nii jube valus! Nii JUBE!
nIUTS!
/uppun valuga oma kohvikruusi. Kohv aitab natuke.
Jah, kui meil on soov, et meie sõnum kohale jõuaks ja teine pool kaitseb ennast selle sõnumi vastu ning tal pole mingit kavatsust seda kuulda, siis kindlasti tuleb meil täita oma vajadus sõnum edastada - kuidas iganes me siis oskame ja tunneme!
Täiesti arusaadav!
Me ei saa lihtsalt otsustada, et loobume oma vajadusest kuuldud ja nähtud ja vastu võetud olemise järele... Me ei saa otsustada, et ei vaja enam seda, mida me vajame.
Kui me otse oma vajadust ei väljenda, ei kao see veel ära. Me lihtsalt püüame seda vajadust täita ümbertnurga, mossitades, manipuleerides, kaaslast proovile pannes jne.
Ausalt, parem on oma tunded välja öelda otse, sest mängude peale minnes võib sellest üks suur veider pundar tekkida, kus igaüks saab teistel sada süüd leida.
Musi! :*
Käisin vahepeal duši all ja tahtsin lisada, et ma ei mõista tegelikult mossitamist ja vaikimist jms moel mõjutamist-manipuleerimist hukka, sest me hakkame seda tegema ainult selle tõttu, et kui oleme oma vajadusi väljendanud, siis neile vastu tulemise asemel on meid mingil moel karistatud. Näiteks öeldakse või antakse meile mõista, et me oleme liiga nõudlikud, neurootilised, ei vääri seda, mida tahame, oleme liiga rumalad, tüütud ja meie "nõudmistel" pole alust. Mõnikord kästakse meil loogiliselt ära seletada, miks meil on midagi vaja :D, aga vajamised käivad muid radu pidi kui tavaloogika, nii et see on lihtsalt üks alatu nõks, millega meid nurka aetakse.
Jah - ma vajan vist tunnistust, et mu teade on kohale jõudnud! Just! Et võin rahulikult öelda, kuidas mulle ei meeldinud, kui vastatakse, et oi, palun vabandust, muul on kahju. Aga kui vastus tuleb "ei, ma tegin nii ju just sinu rõõmustamiseks", vat siis nõuab keha, et edastaksin infot uuesti ja uuesti, sest misMÕTTES.
Post a Comment