Vaene väike Jung :D
Huvitav, kas mina oma elus lihtsalt lätutan hoolimata sellest, kas teine inimene saab aru, mida ma räägin, või ei saa? :D
Ma ei suuda üksildust isegi ette kujutada ...
Arvan ikka, et üksildasel inimesel on puudu 'tema ise', side iseendaga.
2 comments:
Arusaamisest. Minu kogemus on, et kui must ei saada aru, aga seda kommunikeeritakse ("Ma ei saanud praegu aru"), on väga ok. Aga mis on jube (vahel, kui ma ei ole selleks valmis, kui tegu on inimesega, keda ma üldiselt arusaavaks hindan ja ta üllatab mind), on valesti arusaamine, kusjuures teine inimene ei paista kahtlevat ka, et vbla sain valesti aru, vaid esitab oma arusaama kui "nii on".
Kui tegu on võõra või teada veidralt mõtleva isendiga, ei mul probleemi. "Temal on probleem, mitte mul; ma ei pea talle midagi tõestama" ja lihtne. Aga kui tegu on inimesega, kes oma mittearusaamisega mind üllatab ja kui selliseid täiesti mööda-oletajaid on veel mitu, on mul: "Ma omast arust olin nii selge ja ometi nad mõistavad nii valesti, mida ma pean tegema?!" ja nutt ja hala.
Alles kui tuleb meelde, et nende mõtted ei ole minu probleem, on nende oma, on jälle kergem. Aga see ei kipu sageli tükk aega tulema, on siuke jõuetu vastu klaasi pekslemise tunne aint.
Millegipärast pani Su kommentaar mind mõtlema lapse sünnile: kui liigutav see alati on, et tal tõesti õnnestus kenasti varbad ja kõrvad kasvatada, kui uskumatu, et ta lihtsalt sündis õigel ajal ja ongi valmis elama hakkama...
ainult, et see pole nii.
Olen tähele pannud, et viimasel ajal mind liigutab ka kohe sealsamas see mõte, kui palju tuleb ka selle oodatud ja imelise beebi elus luhtumisi ja kannatusi. Ja ometi me, inimesed, ei värise selle teadmise ees.
Meil on ikka tunne, et meie armastus aitab lapsel nii tugevaks kasvada, et ta saab sellisel määral hakkama, et temast tuleb õnnelik ja hea inimene ...
Ma ei saa kuidagi Su kogemust valeks või rumalaks lugeda.
Niimoodi see inimeseks olemine käib.
Me jookseme vastu müüre ja peksleme vastu klaase.
Ja nii ongi.
Post a Comment