Kõigepealt jagaks ühte vahvat VIDEOKLIPIKEST kristluse ja budismi erinevusest :D
Dalai laama ju teatavasti hoiab meelsasti kõigil käes kinni ... :D
Aga tahtsin kirjutada lapselikkusest.
Eile öösel unustasin oma tabletid võtmata ja kuna ma olen praegu vähendanud 4 tableti pealt 1 peale, siis alles hommikust tabletti võtma hakates sain aru, et seekordne unetus oli hoopis sellest mitte võõrutusnäht, aga no öösel oli aega mõnuleda ja mõtiskleda.
Sain aru, miks ma nii lapselikult kepslev, rõõmus ja vaba olen olnud.
Nimelt olen hakanud täiega usaldama seda, et ma ei pea mitte midagi välja mõtlema ja mitte millestki aru saama - minu "kõrgem mina" ise ütleb mulle ette, mida ma igas olukorras tegema pean.
Sageli need otsused ei näi mõistlikud, mitte pikemas perspektiivis, kuid on alati 100% õigeteks osutunud, nii et elan nagu leheke tuules ja kõik on ikkagi korras :)
Olen 'voolus'!
Talitan spontaanselt õigesti! :)
Mis nii viga õnnelik, muretu ja vaba olla!?! :)
🍀
:)
Täna tuleb mulle paariks päevaks Vend külla, nii et arvatavasti ma mõned päevad nüüd ei postita, aga teie olge sellegipoolest tublid ja toredad! :D
Thursday, March 29, 2018
Wednesday, March 28, 2018
Ups! Juba jälle ma eksisin ...
Vaatasin just ühele IG kontole, kust mind jälgima hakati.
Oli täitsa minu maitse, aga ma praegu vähendan jälgitavate arvu, nii et kui mingeid hüüatusi minus ei teki, ainult noogutamist, siis ma ikkagi jälgijaks ei hakka, ükskõik kui armsad kassid või ägedad majad.
Nägin sel kontol põleva salvei pildi juures pisikest positiivset luuletust/palvet halva eemaleajamiseks.
Ma mõtlesin: ee, ei! Ma ei palveta halva eemalepeletamiseks, ei lase sisse lihtsalt!
See on neile, kes halba ära ei tunne ja sisse lasevad.
Siis nägin postitust ühest mantrast, selle selgitust ja küsimust, kas lugejal ka on mõni lemmikmantra, mis mõjub talle nagu maagia/võluvormel.
Mõtlesin, et mkmm, minul pole posida vaja ja ümbertnurga oma heaolu taga ajada. Kui aru saan, mis heaolu takistab, siis piuuu: esimesel võimalusel saan lahti sellest asjast!
Ning siis sain hetkega aru, et seda pidaski silmas Nisargadatta Maharaj, kui ta ütles, et kõigepealt tee selgeks, mis pole tõde ja heida see endast eemale, siis see, mis on tõeline ilmneb palju selgemini.
Ma mõtlesin toona, et mis ma selle 'mittetõe' peale oma aega raiskan?
Seda mittetõde tundus nii kohutavalt palju olevat ja tõdegi oli raske näpu all hoida.
Aga asi on nii, et endale mittetõest endast eemale ajades vabaneb nii palju ruumi asjade selgemini nägemiseks. Nagu kui kellegi teise 50 aastat koristamata pööningut kraamima hakkad, tundub täiesti võimatu, et seal oleks mingi süsteem või midagi väärtuslikku. Mida rohkem kola saab ära visatud, seda selgemaks muutub, mis seal on ja mis sinna ka jääda võiks.
Kui kola täis tuppa juurde lükata paar pappkasti, kust igasugust kraami vastu vahib ja välja pudeneb, siis ei pane seda keegi pahaks, hea kui hiljem üles leiab! Aga kui need viia korras tuppa, siis see ajab iga sekund närvi :D - need ilmselgelt peavad olema kusagil mujal, nii valesti on!
Samamoodi enda tundmaõppimisega - ikkagi on kergem, kui tunned ära endale mitteomase ja sellest loobud. Tõe (olgu võibolla subjektiivse) nägemine läheb üha kiiremaks ja kiiremaks, mida sodist ja valest-mittesobivast vabam elu on! Nii kui midagi vale kusagilt suunast lähemale vingerdama hakkab - kohe näed, kui põrand on kolast lagedaks tehtud! Vale/sobimatu värk paistab siis kohe kätte!
Nii et Nisargadatta Maharajil oli õigus siiski ka selles asjas ...
Kuidas nüüd võtta, mulle endale tundub, et ma saan targemaks, aga kui ma need asjad kirja panen, kõlab see nagu ma muudkui eksiksin ja eksiksin :D - see ei tohiks minus enda suhtes usaldust äratada, aga äratab ikka! :D
Selliseid illuminatsioonihetki on mul praegu paar korda päevas ...
Olen väga rahul ja rõõmus! :)
Kogu aeg tundub, et nüüd pole nupul küll enam midagi nokkida, aga ikka-ikka!!! :D See on tore! :)
Bye, luvz! 😘
Oli täitsa minu maitse, aga ma praegu vähendan jälgitavate arvu, nii et kui mingeid hüüatusi minus ei teki, ainult noogutamist, siis ma ikkagi jälgijaks ei hakka, ükskõik kui armsad kassid või ägedad majad.
Nägin sel kontol põleva salvei pildi juures pisikest positiivset luuletust/palvet halva eemaleajamiseks.
Ma mõtlesin: ee, ei! Ma ei palveta halva eemalepeletamiseks, ei lase sisse lihtsalt!
See on neile, kes halba ära ei tunne ja sisse lasevad.
Siis nägin postitust ühest mantrast, selle selgitust ja küsimust, kas lugejal ka on mõni lemmikmantra, mis mõjub talle nagu maagia/võluvormel.
Mõtlesin, et mkmm, minul pole posida vaja ja ümbertnurga oma heaolu taga ajada. Kui aru saan, mis heaolu takistab, siis piuuu: esimesel võimalusel saan lahti sellest asjast!
Ning siis sain hetkega aru, et seda pidaski silmas Nisargadatta Maharaj, kui ta ütles, et kõigepealt tee selgeks, mis pole tõde ja heida see endast eemale, siis see, mis on tõeline ilmneb palju selgemini.
Ma mõtlesin toona, et mis ma selle 'mittetõe' peale oma aega raiskan?
Seda mittetõde tundus nii kohutavalt palju olevat ja tõdegi oli raske näpu all hoida.
Aga asi on nii, et endale mittetõest endast eemale ajades vabaneb nii palju ruumi asjade selgemini nägemiseks. Nagu kui kellegi teise 50 aastat koristamata pööningut kraamima hakkad, tundub täiesti võimatu, et seal oleks mingi süsteem või midagi väärtuslikku. Mida rohkem kola saab ära visatud, seda selgemaks muutub, mis seal on ja mis sinna ka jääda võiks.
Kui kola täis tuppa juurde lükata paar pappkasti, kust igasugust kraami vastu vahib ja välja pudeneb, siis ei pane seda keegi pahaks, hea kui hiljem üles leiab! Aga kui need viia korras tuppa, siis see ajab iga sekund närvi :D - need ilmselgelt peavad olema kusagil mujal, nii valesti on!
Samamoodi enda tundmaõppimisega - ikkagi on kergem, kui tunned ära endale mitteomase ja sellest loobud. Tõe (olgu võibolla subjektiivse) nägemine läheb üha kiiremaks ja kiiremaks, mida sodist ja valest-mittesobivast vabam elu on! Nii kui midagi vale kusagilt suunast lähemale vingerdama hakkab - kohe näed, kui põrand on kolast lagedaks tehtud! Vale/sobimatu värk paistab siis kohe kätte!
Nii et Nisargadatta Maharajil oli õigus siiski ka selles asjas ...
Kuidas nüüd võtta, mulle endale tundub, et ma saan targemaks, aga kui ma need asjad kirja panen, kõlab see nagu ma muudkui eksiksin ja eksiksin :D - see ei tohiks minus enda suhtes usaldust äratada, aga äratab ikka! :D
Selliseid illuminatsioonihetki on mul praegu paar korda päevas ...
Olen väga rahul ja rõõmus! :)
Kogu aeg tundub, et nüüd pole nupul küll enam midagi nokkida, aga ikka-ikka!!! :D See on tore! :)
Bye, luvz! 😘
Ravist
Asjad, mida me ei taha teha, aga ikkagi teeme, sest usume, et nii on pikemas perspektiivis kasulikum, on need asjad, mis teevad meid õnnetuks, teevad meid haigeks, võtavad meilt eluisu, panevad meid tarvitama alkoholi ja ostma toitu, mis ei tee meile head.
Kui jätta tõrget tekitavad asjad tegemata (pole üldse vaja, et need oleksid 'halvad asjad' - piisab sellest, kui nende tegemine tekitab meis tõrget) jääb meie tervis korda (sest me ei riku seda ennast kahjustades), jäävad meie suhted korda (sest me ei ründa teisi, olles ise haavatud) ja rahakott jääb rahule (sest muidu me kogu aeg raha abil lepitame ennast sellega, et elu pole suurem asi). Me premeerime ennast ebameeldivate asjade ärategemise eest, lootes unustada selle, mille tegemise me ju ise valisime.
Just see, et me ise tegime valiku seda teha (vs seina äärde tõmbuda ja ära surra) teeb meie 'hinge' jaoks võimatuks selle olukorraga leppida. Väliseid asju kontrollida ei saa, kuid täiesti sõltumatuna sellest, kas elu kallab sulle kaela briljante või kuuma pigi - sina pead alati enda poolt olema! Hinge ei huvita, mida teised teevad, teda huvitab, et su mõistuse teadvustav osa temani jõuda ja temaga kooskõlas elada sooviks. Seda on alati võimalik 100% teha ja mida teevad teised, pole oluline.
Kui ennast ei kahjusta, pole vaja ennast ka ravida ega teiste käest enesetundele paid otsida.
Sa tead, et oled alati oma kõige parem ja osavam kaitsja ja armastaja.
Kõige veidram asi on see, et minuga juhtus enda poolt olema hakates iseenesest see, et mul täielikult kadus ära soov teistele meeldida ja mõistetav olla.
Miks peaks keegi mõistma asju, mida mina ise ka alles hiljuti ei taibanud (kuna ei andnud endale selleks võimalust)?
Ma ei oota mitte kelleltki minu jutu mõistmist.
Aga millegipärast ikka räägin ... võibolla saab keegi kunagi vabadust proovida :)
Kurb on mõelda kõigile neile töötubadele ja energiakoolitustele, kus inimesi püütakse kogunenud pingetest tuhandel eri moel vabastada - samal ajal kui nad igapäevaselt elavad edasi seda elu, mis neid niimoodi aeglaselt tapab.
Kui jätta tõrget tekitavad asjad tegemata (pole üldse vaja, et need oleksid 'halvad asjad' - piisab sellest, kui nende tegemine tekitab meis tõrget) jääb meie tervis korda (sest me ei riku seda ennast kahjustades), jäävad meie suhted korda (sest me ei ründa teisi, olles ise haavatud) ja rahakott jääb rahule (sest muidu me kogu aeg raha abil lepitame ennast sellega, et elu pole suurem asi). Me premeerime ennast ebameeldivate asjade ärategemise eest, lootes unustada selle, mille tegemise me ju ise valisime.
Just see, et me ise tegime valiku seda teha (vs seina äärde tõmbuda ja ära surra) teeb meie 'hinge' jaoks võimatuks selle olukorraga leppida. Väliseid asju kontrollida ei saa, kuid täiesti sõltumatuna sellest, kas elu kallab sulle kaela briljante või kuuma pigi - sina pead alati enda poolt olema! Hinge ei huvita, mida teised teevad, teda huvitab, et su mõistuse teadvustav osa temani jõuda ja temaga kooskõlas elada sooviks. Seda on alati võimalik 100% teha ja mida teevad teised, pole oluline.
Kui ennast ei kahjusta, pole vaja ennast ka ravida ega teiste käest enesetundele paid otsida.
Sa tead, et oled alati oma kõige parem ja osavam kaitsja ja armastaja.
Kõige veidram asi on see, et minuga juhtus enda poolt olema hakates iseenesest see, et mul täielikult kadus ära soov teistele meeldida ja mõistetav olla.
Miks peaks keegi mõistma asju, mida mina ise ka alles hiljuti ei taibanud (kuna ei andnud endale selleks võimalust)?
Ma ei oota mitte kelleltki minu jutu mõistmist.
Aga millegipärast ikka räägin ... võibolla saab keegi kunagi vabadust proovida :)
Kurb on mõelda kõigile neile töötubadele ja energiakoolitustele, kus inimesi püütakse kogunenud pingetest tuhandel eri moel vabastada - samal ajal kui nad igapäevaselt elavad edasi seda elu, mis neid niimoodi aeglaselt tapab.
Ei tea, mis ootab ees ...
Üks Teal Swani jutt aitas mul mõista, et kui sa töötad ja suhtled ja käid ja kuulad ja osaled ja noogutad ja toetad ja tuuseldad - seda kõike ikka selleks, et KÕIGEKS valmis olla, mis elus juhtuda võib - siis sa pillad ennast laiali ja juhtub täpselt vastupidine: elu tundub kaos. See teeb veel murelikumaks ja veel igas suunas püüdlevaks.
Kuni mõni annab alla ja näeb, et midagi hullu ei juhtugi..., aga mõni peab kenasti vastu ja kui keegi talle ütleks, et kindlamaks ja püsivamaks see maailmakene elu sees ei lähegi, siis tema oleks täitsa rahul, talle sobiks!
Paljud siiski nii tugevad pole ja aina ootavad rahulikumaid aegu.
Aga siis, kui inimene näeb, et mitte midagi selle rabelemisega aastakümnete jooksul paremaks läinud pole ja (päriselt) otsustab, et tema enam "igaks-juhuks-asju" ja "aga-mis-siis-saab-kui-asju" enam üldse ei tee ja (päriselt) ei tee ka ning hästi autentseks hakkab, iga ebamugavustunde vastu võtab / lubab / aktsepteerib, seda uurib ja vähimatki vajadust tundes loobub selle tunde loonud tegevusest, mõtleb ümber, eemale liigub, peaks kõigi eelduste kohaselt elu olema täiesti pilla-palla, kuna sa ei tea enam seda ka, mida sa järgmise viie sekundi pärast tahad ja teed. Sa ei saa iseenda peale ka enam kindel olla!
Ja kui seda siiski teha, märkab inimene, et tal polegi mitte mingisugust muud kindlust vaja maailmas, kui enda loomuse järgi elamine igal hetkel. Absoluutne, kompromissitu isiklikus tões elamine - see on kogu kindlus, mida inimesel on vaja.
Ainult ennast ära killustanud inimesed muretsevad homse pärast.
Tegelikult on probleemiks see, et neil pole iseendaga piisavat kontakti.
Kui kontakt endaga on küllaldane, avastab inimene, et muud julgustust tal elamiseks vaja pole, sest ta üldjoontes teab, kuidas ta ennast edaspidi tunneb - ta teab, millist tunnet tekitavaid asju ta ligi tõmbab. Sa tõmbad ligi seda, mis sa praegu oled.
Kui sa ei tea, kes sa oled, kus sa oled, mis sa teed ja mille pagana pärast sa seda üldse teed, siis on sul alust karta - sa tõesti tõmbad ligi segadust, muret ja kaost.
Selline lugu!
🎕
Kuni mõni annab alla ja näeb, et midagi hullu ei juhtugi..., aga mõni peab kenasti vastu ja kui keegi talle ütleks, et kindlamaks ja püsivamaks see maailmakene elu sees ei lähegi, siis tema oleks täitsa rahul, talle sobiks!
Paljud siiski nii tugevad pole ja aina ootavad rahulikumaid aegu.
Aga siis, kui inimene näeb, et mitte midagi selle rabelemisega aastakümnete jooksul paremaks läinud pole ja (päriselt) otsustab, et tema enam "igaks-juhuks-asju" ja "aga-mis-siis-saab-kui-asju" enam üldse ei tee ja (päriselt) ei tee ka ning hästi autentseks hakkab, iga ebamugavustunde vastu võtab / lubab / aktsepteerib, seda uurib ja vähimatki vajadust tundes loobub selle tunde loonud tegevusest, mõtleb ümber, eemale liigub, peaks kõigi eelduste kohaselt elu olema täiesti pilla-palla, kuna sa ei tea enam seda ka, mida sa järgmise viie sekundi pärast tahad ja teed. Sa ei saa iseenda peale ka enam kindel olla!
Ja kui seda siiski teha, märkab inimene, et tal polegi mitte mingisugust muud kindlust vaja maailmas, kui enda loomuse järgi elamine igal hetkel. Absoluutne, kompromissitu isiklikus tões elamine - see on kogu kindlus, mida inimesel on vaja.
Ainult ennast ära killustanud inimesed muretsevad homse pärast.
Tegelikult on probleemiks see, et neil pole iseendaga piisavat kontakti.
Kui kontakt endaga on küllaldane, avastab inimene, et muud julgustust tal elamiseks vaja pole, sest ta üldjoontes teab, kuidas ta ennast edaspidi tunneb - ta teab, millist tunnet tekitavaid asju ta ligi tõmbab. Sa tõmbad ligi seda, mis sa praegu oled.
Kui sa ei tea, kes sa oled, kus sa oled, mis sa teed ja mille pagana pärast sa seda üldse teed, siis on sul alust karta - sa tõesti tõmbad ligi segadust, muret ja kaost.
Selline lugu!
🎕
Isegi fotograaf teab ...
... et vale pööre võib sind tuua maagilisemasse kohta, kui plaan oli minna :)
Allikas: Instagram / Christoffer Collin @
"Sometimes taking the wrong turn, turns out to be the right one."
Allikas: Instagram / Christoffer Collin @
"Sometimes taking the wrong turn, turns out to be the right one."
Tuesday, March 27, 2018
Vaimsest tervisest
Kui inimene jõuab psühholoogi või psühhiaatri juurde, on ta tõenäoliselt omadega puntras ja tal on mitmeid ebaadekvaatseid eneseabivõtteid, mis ei tööta enam või pole kunagi töötanudki.
Ravi või teraapia käigus saab inimene asjad enda jaoks natukene selgemaks. Rasket ja imelikku on nii palju olnud, et sellest kõigest arusaamine on jäänud ammu kättesaamatuks - nüüd hakkavad endalegi selguma järeldused, milleni jõudmist meil oli liiga valus teadvustada ja siin on tavaliselt suure osa psüühikahäirete alguspunkt: allasurutud tegelikkuse kogemus, vales elamine. Meie hing ootab mõnda aega, aga kui me ei suundu valusa tõe omaksvõtmise suunas, hakkab see meile ette veeretama jamasid, mis kas sunnivad meid tõele otsa vaatama või hävitavad meid. Ja vahet pole. Hingel on õigus: parem surra (korraks), kui leppida valega.
Kuid sageli jäävad osal inimestest ka oma eluga enam-vähem järje peale saamise järel mingid veidrad veendumused või nende hirmude loodud väärtaktikad, nagu et kui oled koduukse lukku keeranud, pead kolm korda linki katsuma ja kolm korda jalgu pühkima, või et sulle ei meeldi helistada, nii et annad oma mobiiltelefoni üldse ära.
Või kas need on alati imelikud asjad?
Mul on tunne, et psühhiaatrid on täiesti pimedad selles osas, et me pole kõik keskmised inimesed ja vajadused võivad isikuti ühest seinast teise kõikuda - mõni ei taha üldse üksi olla, mõni tahab ainult üksi olla. Miks neid peaks regulaarselt inimeste sekka või üksindusse saatma, kui selleks pole vajadust ja neil on niimoodi jõle õudselt paha? Kes sellest võidab, et neil jõle paha on ja veel järgmised kaks nädalat tõmbub kõht mitukümmend korda päevas krampi sellele mõeldes??? Selline asi ainult närvutab, tekitab lootusetust ja kibestab.
Kuid ikka ja alati karatakse neid inimesi keskmise-poole nihutama, kuid keskmine käitumine või sagedus võib olla selle inimese jaoks haigusttekitavalt ebasobiv eluviis. See pole mingi meditsiini triumf, kui inimese vastuseis hävitatakse ja ta piineldes normaalsete ridadesse pürgima jääb ja seal ikka ja jälle murduma jääb.
Minul kulus 23 kolm aastat, enne kui sõrad vastu ajasin ja ütlesin, et oot-oot, pidage - tegin teie moodi 23 aastat ja üldse pole paranemist näha, astuge nüüd kohe päris kõrvale ja ma teen täitsa oma kõhutunde järgi!
Ja see mõjus, mida rohkem julgust võtsin enda moodi teha, seda kiiremini paranes mu enesetunne.
Mida ma peaksin kaasaegsest psühhiaatriast arvama niimoodi? :)
Mitte ükski mu arstidest ei arvanud ära, mis mulle hea on, täpselt vastupidi, mulle käidi peale asjades, mis, nagu ma neid järsult ära jättes teada sain, mind iga päev nõrgestasid ja kahjustasid. Mis siis, et need olid loogilised soovitused nagu jalutamas käimine ja suhtlemine ja (ilma tablettideta) samal kellaajal magama minemine. Minus tugevdasid need stressi üle talutava määra. Ja ma rääkisin sellest erinevatele arstidele aastaid! :)
Kuid ma pean leppima sellega, et nagu mina jään oma 'hullu jutu' juurde, jäävad ka arstidele oma koolitused, statistika ja terve mõistus :) - neid õpetatakse 'haige haiget juttu' mitte kuulama!
Mina ütleks, et mõistus ei aita õnnelikuks saada. 'Kõht' hoiatab, kui endale liiga teed. Seda saab aga kuulma õppida alles siis, kui sul on võimalik tehagi just seda, mida kõhutunne käsib. Kui tunnetad ja tunned oma emotsiooni, aga ratsionaliseerid selle ära, surud selle alla, siis ei tee kõht ka enam koostööd. Meil tuleb austada kõike, mis meid abistada soovib - ka oma 'kõhtu' :)
Avatud meelt ja südant, palju armastust! 😘
Ravi või teraapia käigus saab inimene asjad enda jaoks natukene selgemaks. Rasket ja imelikku on nii palju olnud, et sellest kõigest arusaamine on jäänud ammu kättesaamatuks - nüüd hakkavad endalegi selguma järeldused, milleni jõudmist meil oli liiga valus teadvustada ja siin on tavaliselt suure osa psüühikahäirete alguspunkt: allasurutud tegelikkuse kogemus, vales elamine. Meie hing ootab mõnda aega, aga kui me ei suundu valusa tõe omaksvõtmise suunas, hakkab see meile ette veeretama jamasid, mis kas sunnivad meid tõele otsa vaatama või hävitavad meid. Ja vahet pole. Hingel on õigus: parem surra (korraks), kui leppida valega.
Kuid sageli jäävad osal inimestest ka oma eluga enam-vähem järje peale saamise järel mingid veidrad veendumused või nende hirmude loodud väärtaktikad, nagu et kui oled koduukse lukku keeranud, pead kolm korda linki katsuma ja kolm korda jalgu pühkima, või et sulle ei meeldi helistada, nii et annad oma mobiiltelefoni üldse ära.
Või kas need on alati imelikud asjad?
Mul on tunne, et psühhiaatrid on täiesti pimedad selles osas, et me pole kõik keskmised inimesed ja vajadused võivad isikuti ühest seinast teise kõikuda - mõni ei taha üldse üksi olla, mõni tahab ainult üksi olla. Miks neid peaks regulaarselt inimeste sekka või üksindusse saatma, kui selleks pole vajadust ja neil on niimoodi jõle õudselt paha? Kes sellest võidab, et neil jõle paha on ja veel järgmised kaks nädalat tõmbub kõht mitukümmend korda päevas krampi sellele mõeldes??? Selline asi ainult närvutab, tekitab lootusetust ja kibestab.
Kuid ikka ja alati karatakse neid inimesi keskmise-poole nihutama, kuid keskmine käitumine või sagedus võib olla selle inimese jaoks haigusttekitavalt ebasobiv eluviis. See pole mingi meditsiini triumf, kui inimese vastuseis hävitatakse ja ta piineldes normaalsete ridadesse pürgima jääb ja seal ikka ja jälle murduma jääb.
Minul kulus 23 kolm aastat, enne kui sõrad vastu ajasin ja ütlesin, et oot-oot, pidage - tegin teie moodi 23 aastat ja üldse pole paranemist näha, astuge nüüd kohe päris kõrvale ja ma teen täitsa oma kõhutunde järgi!
Ja see mõjus, mida rohkem julgust võtsin enda moodi teha, seda kiiremini paranes mu enesetunne.
Mida ma peaksin kaasaegsest psühhiaatriast arvama niimoodi? :)
Mitte ükski mu arstidest ei arvanud ära, mis mulle hea on, täpselt vastupidi, mulle käidi peale asjades, mis, nagu ma neid järsult ära jättes teada sain, mind iga päev nõrgestasid ja kahjustasid. Mis siis, et need olid loogilised soovitused nagu jalutamas käimine ja suhtlemine ja (ilma tablettideta) samal kellaajal magama minemine. Minus tugevdasid need stressi üle talutava määra. Ja ma rääkisin sellest erinevatele arstidele aastaid! :)
Kuid ma pean leppima sellega, et nagu mina jään oma 'hullu jutu' juurde, jäävad ka arstidele oma koolitused, statistika ja terve mõistus :) - neid õpetatakse 'haige haiget juttu' mitte kuulama!
Mina ütleks, et mõistus ei aita õnnelikuks saada. 'Kõht' hoiatab, kui endale liiga teed. Seda saab aga kuulma õppida alles siis, kui sul on võimalik tehagi just seda, mida kõhutunne käsib. Kui tunnetad ja tunned oma emotsiooni, aga ratsionaliseerid selle ära, surud selle alla, siis ei tee kõht ka enam koostööd. Meil tuleb austada kõike, mis meid abistada soovib - ka oma 'kõhtu' :)
Avatud meelt ja südant, palju armastust! 😘
Kesse laulab köögis?
Mis te arvate, miks ma selle blogi teise blogi varjus lõin? :)
Sest mul tekkis tunne, et mu kogemused hakkavad mind meile ühisest maailmast välja nihutama ja ma olin segaduses, tundsin vajadust hakata täiesti tundmatu uueneva 'mina' jaoks üsnagi huupi vooderdama pesa, kuhu kunagi võibolla pugeda tahan.
Mul on viimastel nädalatel olnud peas nii palju jutte, no nii-nii-nii palju!, kuid neid on raske mõistliku ja realistliku lugeja ette tuua, selgitamine läheks liiga pikaks.
Loodan, et saan siia üles viskama hakata asju, mida tulevadki lugema ainult vabameelsed lugejad.
Niisiis, esimene teema: vaatenurgast ja -kõrgusest 😊
Kui mõned aastad tagasi keha joodivajaduse kohta lugesin, siis märkasin, et päris paljud sümptomid esinevad nii joodipuuduse kui ka -ülekülluse puhul! Täiesti veider!, kuidas loodus midagi nii imelikku teeb??? :D
Ja vaimses maailmas ma näen seda toimuvat üksindusega.
On inimesi, kes üksinduses ja isolatsioonis muutuvad tohutult enesekeskseks ja kontrollivaks, soovivad, et nende rütm ja arvamused laieneksid kogu maailma peale - ja täpselt vastupidi ka: on inimesi, kelle arusaamine inimsusest avardub tohutult just (ja ainult) üksinduses ja isolatsioonis.
Ega need koopaerakud roninud sinna onaneerima (ahh, mine tea, tegelikult) ja rohkem enda peale mõtlema vaid ikka vaadet avardama!
Ma ise tunnen nii tohutult teravalt, kuidas maailmaga kokkupuutumine mulle nagu paadikujulise hiiglasuure mütsi vihinal pähe vajutaks. Pilt muutub nii kitsukeseks, see nudiksjäämine on kohutav, täiesti talumatu. Tunnen end väikese, katkise, riisutud ja isekana. I can't ....
Ja lülitan telefoni paariks nädalaks välja, teatan oma vähestele suhetele e-kira teel, et olen nüüd vaikusdieedil, väldin kodust väljas käimist (märtsis käisin 1 korra!) ja pärast paari nädalat hakkab mu süda niisuguse kiirusega avarduma, et ma ei oska ennast eraldi näha. Isiksus ja isekus kaob absoluutselt. Kui mul tuleks valida, kas mingi raskuse saan oma kaela mina või teine inimene, siis ma ei oskaks valida, kuna ma ei näe vahet ja ma tahaks, et läheks nagu peab - mis otsustaja mina olen? Mul pole alust valiku tegemisel. Muide, jätaksin võibolla valiku tegemata ka juhul, kui valiku tegemata jätmise korral me selle mõlemad kaela saaksime. Oleneb täiesti, kas sisetunne ütleb midagi või ei ütle.
Rahu, mida niimoodi elades tunnen on tohutu.
Kui inimene teab ainult oma pere asju, siis võib talle tunduda, et muret ja vaeva on üle pea.
Kui ta teab teiste oma suguvõsa perede lugusid, siis valutab ta veel rohkem südant, sest kellelgi ei lähe ju tavaliselt täiesti muretult.
Kui inimene teab kõikide oma maja 108 korteri perede-omanike lugusid, võib juhtuda, et talle tundub, et ta on õnnega koos, sest elus juhtub ikka palju jubedamaid asju. Nüüd on vaade avardunud.
Kui nüüd inimene aga järsku tõuseks maakera kohale ja 'teaks' (mitte sõnadega aga tundena) kõikide inimeste kõiki lugusid, tulevikku, eelmisi ja tulevasi elusid ning kuidas kogu energeetiline-vaimne pilt maa peal on välja näinud 5000 ema - 5000 maj, siis järgneks paratamatult täielik rahu ja eelistamatus, sest nii suur hulk kogemusi näitab, et kannatusi on meeletuid, rõõmu on imelist, kõik muutub ja tohutult kiiresti, kord on Vestmann all ja Piibeleht peal ning siis jälle vastupidi, ning SEE ON MAAILMA JA INIMELU OLEMUS. Kaastunne on, aga sellist tunnet pole, nagu midagi oleks valesti.
Kui mina olen eraldatuses, siis minul on selline tunne nagu ma tunnetaks ajatut maailma koos kõigega ... - ja see pole halb. Maailma seis pole nii halb praegu midagi! Me ei käi jäädavalt alla, pole vaja valgustavaid fakte raevu ja häbistamise saatel kurku suruda ilmsüütutele/teadmatutele, kannatustest väsinud ja elu nautida püüdvatele kaaslastele. Pole kerge maailma muuta ja seda ambitsiooniks võtta ongi mõttetu, aga saame oma südame ja tunnete kaudu mõista paremini ennast, teisi ja maailma, ja saades aru, et kõik on just nii nagu praegu peab olema, saame olla lahkemad nii enda kui ka teiste vastu ja see on hea tervele maailmale.
Kui ma pean suhtlema, siis tundub mulle varsti täielik katastroof, kui mina lähen poodi, et osta kooki, mida seal 'alati on olnud', ja seda järsku polegi!
Muutun nii väikeseks, veidraks ja võõraks, kui maailmas ringi solberdan. Olen nii ära vintsutatud, et ei saa mitte aru, kes ma olen ja kus ma olen, perspektiivid vanguvad, vilguvad, ma tõmbun looteasendisse ja panen silmad kinni ...
Mu hing laulab ja särab üksinduses, võibolla isegi isolatsioonis ... samas mulle meeldib, et mul on blog, kus ennast väljendada :)
Ja mõelda vaid, et on inimesi, kes just üksinduses väga kitsarinnaliseks muutuvad! ...
Milline imeline kirju maailm, mu kallipallid! 💙🌿💙🌿💙
Sest mul tekkis tunne, et mu kogemused hakkavad mind meile ühisest maailmast välja nihutama ja ma olin segaduses, tundsin vajadust hakata täiesti tundmatu uueneva 'mina' jaoks üsnagi huupi vooderdama pesa, kuhu kunagi võibolla pugeda tahan.
Mul on viimastel nädalatel olnud peas nii palju jutte, no nii-nii-nii palju!, kuid neid on raske mõistliku ja realistliku lugeja ette tuua, selgitamine läheks liiga pikaks.
Loodan, et saan siia üles viskama hakata asju, mida tulevadki lugema ainult vabameelsed lugejad.
Niisiis, esimene teema: vaatenurgast ja -kõrgusest 😊
Kui mõned aastad tagasi keha joodivajaduse kohta lugesin, siis märkasin, et päris paljud sümptomid esinevad nii joodipuuduse kui ka -ülekülluse puhul! Täiesti veider!, kuidas loodus midagi nii imelikku teeb??? :D
Ja vaimses maailmas ma näen seda toimuvat üksindusega.
On inimesi, kes üksinduses ja isolatsioonis muutuvad tohutult enesekeskseks ja kontrollivaks, soovivad, et nende rütm ja arvamused laieneksid kogu maailma peale - ja täpselt vastupidi ka: on inimesi, kelle arusaamine inimsusest avardub tohutult just (ja ainult) üksinduses ja isolatsioonis.
Ega need koopaerakud roninud sinna onaneerima (ahh, mine tea, tegelikult) ja rohkem enda peale mõtlema vaid ikka vaadet avardama!
Ma ise tunnen nii tohutult teravalt, kuidas maailmaga kokkupuutumine mulle nagu paadikujulise hiiglasuure mütsi vihinal pähe vajutaks. Pilt muutub nii kitsukeseks, see nudiksjäämine on kohutav, täiesti talumatu. Tunnen end väikese, katkise, riisutud ja isekana. I can't ....
Ja lülitan telefoni paariks nädalaks välja, teatan oma vähestele suhetele e-kira teel, et olen nüüd vaikusdieedil, väldin kodust väljas käimist (märtsis käisin 1 korra!) ja pärast paari nädalat hakkab mu süda niisuguse kiirusega avarduma, et ma ei oska ennast eraldi näha. Isiksus ja isekus kaob absoluutselt. Kui mul tuleks valida, kas mingi raskuse saan oma kaela mina või teine inimene, siis ma ei oskaks valida, kuna ma ei näe vahet ja ma tahaks, et läheks nagu peab - mis otsustaja mina olen? Mul pole alust valiku tegemisel. Muide, jätaksin võibolla valiku tegemata ka juhul, kui valiku tegemata jätmise korral me selle mõlemad kaela saaksime. Oleneb täiesti, kas sisetunne ütleb midagi või ei ütle.
Rahu, mida niimoodi elades tunnen on tohutu.
Kui inimene teab ainult oma pere asju, siis võib talle tunduda, et muret ja vaeva on üle pea.
Kui ta teab teiste oma suguvõsa perede lugusid, siis valutab ta veel rohkem südant, sest kellelgi ei lähe ju tavaliselt täiesti muretult.
Kui inimene teab kõikide oma maja 108 korteri perede-omanike lugusid, võib juhtuda, et talle tundub, et ta on õnnega koos, sest elus juhtub ikka palju jubedamaid asju. Nüüd on vaade avardunud.
Kui nüüd inimene aga järsku tõuseks maakera kohale ja 'teaks' (mitte sõnadega aga tundena) kõikide inimeste kõiki lugusid, tulevikku, eelmisi ja tulevasi elusid ning kuidas kogu energeetiline-vaimne pilt maa peal on välja näinud 5000 ema - 5000 maj, siis järgneks paratamatult täielik rahu ja eelistamatus, sest nii suur hulk kogemusi näitab, et kannatusi on meeletuid, rõõmu on imelist, kõik muutub ja tohutult kiiresti, kord on Vestmann all ja Piibeleht peal ning siis jälle vastupidi, ning SEE ON MAAILMA JA INIMELU OLEMUS. Kaastunne on, aga sellist tunnet pole, nagu midagi oleks valesti.
Kui mina olen eraldatuses, siis minul on selline tunne nagu ma tunnetaks ajatut maailma koos kõigega ... - ja see pole halb. Maailma seis pole nii halb praegu midagi! Me ei käi jäädavalt alla, pole vaja valgustavaid fakte raevu ja häbistamise saatel kurku suruda ilmsüütutele/teadmatutele, kannatustest väsinud ja elu nautida püüdvatele kaaslastele. Pole kerge maailma muuta ja seda ambitsiooniks võtta ongi mõttetu, aga saame oma südame ja tunnete kaudu mõista paremini ennast, teisi ja maailma, ja saades aru, et kõik on just nii nagu praegu peab olema, saame olla lahkemad nii enda kui ka teiste vastu ja see on hea tervele maailmale.
Kui ma pean suhtlema, siis tundub mulle varsti täielik katastroof, kui mina lähen poodi, et osta kooki, mida seal 'alati on olnud', ja seda järsku polegi!
Muutun nii väikeseks, veidraks ja võõraks, kui maailmas ringi solberdan. Olen nii ära vintsutatud, et ei saa mitte aru, kes ma olen ja kus ma olen, perspektiivid vanguvad, vilguvad, ma tõmbun looteasendisse ja panen silmad kinni ...
Mu hing laulab ja särab üksinduses, võibolla isegi isolatsioonis ... samas mulle meeldib, et mul on blog, kus ennast väljendada :)
Ja mõelda vaid, et on inimesi, kes just üksinduses väga kitsarinnaliseks muutuvad! ...
Milline imeline kirju maailm, mu kallipallid! 💙🌿💙🌿💙
Kes kannatab?
Sageli oleme vastutulelikud, kuna saame aru, et kui me palutut ei tee, siis on teisel inimesel ebamugav ja raske.
Me justkui soovime vältida seda ebamugavust.
Kuid me ei väldi seda.
Ebamugavustunne jääb ja on isegi suurem - me lihtsalt otsustasime selle võtta enda peale.
Aga milleks?
Kui vaadata laiemat pilti, siis kannatused isegi suurenevad, sest tassime koormat, mis oleks normaalses-sobivas keerukuses just sellele teisele inimesele, kes oma ülesande meile andis.
Tajumus ebaõiglusest ja mittehindamisest (sest olgem ausad - mida rohkem me kellelegi teeneid teeme, seda rohkem süveneb neis arvamus, et see on meile suhteliselt lihtne; KOHE TULEB ÖELDA TÄPSELT VÄLJA, KUI RASKE SEE SULLE ON, KUIGI TEED, VÕI OLEKS, KUI SA TEEKSID) tekitab tuska ja vimma, järab meie elurõõmu.
Me ei väldi tegelikult kannatusi, olles järeleandlikud ja vastutulelikud.
Keegi ikka kannatab, ja see oleme meie.
Ja see on ebaõiglane.
Kui inimesed lepiksid enda tegelike võimalustega, siis saaksid nad omal jõul hakkama.
Ja arvestada kellegi teise ressurssidega oma eesmärkide saavutamisel - see lihtsalt ei kõlba.
Parem on öelda ei, et inimene saaks sellest aru ja areneks :)
Ja loomulikult ei käi see jutt nende olukordade kohta, kus aitad ja abistad meeleldi ja rõõmuga!!!
Ouu my!
Ahh, kui täiuslik köögi-söögilaud see meie perele oleks: teised saavad istuda toolidel, taburettidel, pukkidel, aga mina oma jalgade otsas nagu alati ... Seda nähes tundub see niiiiiiii loogiline! Kuidas ma pole ise sellise variandi peale tulnud ega mitte kunagi mitte kusagil seda näinud??? Ma tahan alati süüa 'maas'. Teised meie peres - VT mitte niiväga, ainult harva ja ainult minu toas minu joogavaibal, ja Mees mitte elu seeski :D, ta tahaks vist matkal ka kokkupandavat lauda ja tooli :D Tema meil loeb, sööb ja kasutab arvutit ainult laua taga, mitte kunagi voodis. Mina teen kõiki neid asju eranditult voodis :D
Allikas: Instagram /
Õige valik
Vali see käitumine / loobumine, mis teeb su lahkemaks.
Muu ei loe elu lõpuks.
Meid ei kaitse mitte muretsemine,usinus ja ettenägelikkus vaid armastus ja mõistmine.
Allikas: Instagram /
Seitse elu Tiibetis :)
Ah! Näete! minu voodiümbrus näeb ka umbes selline välja! :D
Kohe näha, et Tiibetist tulin :p
Ja selline kuldne sall (khata(g)) on mul ka - kingitus! :)
Allikas: Instagram / Tibetan Portraits
☀️🌙⭐️🙏🏾 Do you see it?
📍#Derge (Dege), Kham, TIBET #TibetanElders
"Tea? asks the monk, Tibet 2013 High up in the mountains at the foot of Mt Kawalungring near the town of Zurpa in the Nyag Chu river valley, lays the monastery of Dechen Jomo Gön.
Affiliated to the Nyingma sect, and was founded between 1700 - 1733 > བདེ་ཆེན་ཇོ་མོ་དགོན། > bde chen jo mo dgon > Dechen Jomo Gön."
🌐 facebook.com/TibetanPortraits
Kohe näha, et Tiibetist tulin :p
Ja selline kuldne sall (khata(g)) on mul ka - kingitus! :)
Allikas: Instagram / Tibetan Portraits
☀️🌙⭐️🙏🏾 Do you see it?
📍#Derge (Dege), Kham, TIBET #TibetanElders
"Tea? asks the monk, Tibet 2013 High up in the mountains at the foot of Mt Kawalungring near the town of Zurpa in the Nyag Chu river valley, lays the monastery of Dechen Jomo Gön.
Affiliated to the Nyingma sect, and was founded between 1700 - 1733 > བདེ་ཆེན་ཇོ་མོ་དགོན། > bde chen jo mo dgon > Dechen Jomo Gön."
🌐 facebook.com/TibetanPortraits
Monday, March 26, 2018
Sunday, March 25, 2018
Aega pole võimalik raisata
The moment you think you’ve “lost time”, you are no longer present to the current moment. Actually, more importantly, you approach today, this moment, with resentment and the energy that you “deserve” something different than what has happened.
•
When we spend our lives believing we deserved an alternate reality, we live as victims. We forever live our lives hoping for a different one, and never actually standing in our power and taking responsibility to create that life.
•
Be careful, because being a victim has power too... you never have to do anything to change, because you can’t.... you’re a victim of what life delivers you. Inherent in the belief “this happened to me” is that we don’t have control over what we choose.
•
Take responsibility for your life and your choices. Recognize that everything that’s on your plate got there because you said “yes” to it. When you own your current reality, you can change it. Welcome to what it feels like to be in your power and to choose your life.
•
You are where you’re at. You start with what you have. And you begin.
Allikas: Instagram / Mark Groves @
•
Saturday, March 24, 2018
Mis on, see on
"Accept it as if you had chosen it. Because... you did- with whatever energy you’ve been putting out, what you are experiencing is what you chose. That can be liberating and empowering, or it can make you kind of pissed off if you’re not being entirely honest with yourself. Check in with yourself. Check yourself. Whatever you are experiencing, work with it. No right, no wrong. You get what you put out. This is basic shit and we lose sight of that when we’re not grounding ourselves. Take responsibility for your life. You are choosing it every moment. Drop the resistance. See your circumstances as directions. Keys. Steps to redirect. Work WITH it. Ask yourself, what did I put out that gave me this? Got it? Now use it. Move forward. Go. "
Natalie Olliver
Allikas: Instagram /
#don't_fight_it
Friday, March 23, 2018
Lagunenud
Alaska virmalised ...
Ei saa öelda, et seda pilti vaadates süda õnnele kisub, aga ... minu jaoks nii maagiline ja ahvatlev pilt. Mulle lagunenud majad hirmsasti meeldivad ja mida suurem hoone(tegrupp), seda enam süda põnevusest põksub ja silm särab :)
Allikas: Instagram / Brian Weed @ juneaushiddenhistory
Kuidas saada õnnelikuks
In my later years, I have looked in the mirror each day and found a happy person staring back. Occasionally I wonder why I can be so happy. The answer is that every day of my life I've worked only for myself and for the joy that comes from writing and creating. The image in my mirror is not optimistic, but the result of optimal behavior.
- Ray Bradbury
Lugesin eile tsitaate Ray Bradburylt ja väga lahe oli saada teada, kui palju ka tema rääkis ühest:
kui sulle ei meeldi, mida sa teed, siis ära tee seda.
Ära tee, mis on vastik ja tüütu!
Ära tee seda, mis teeb sinu tuju pahaks, teised inimesed sinu suhtes pahaks, ja su päevad ja elu sinnaotsa.
Tee ainult seda, mille tegemine sind rõõmsaks teeb, elevile ajab.
Kasvõi sure, aga ära vali pikka kannatusrohket ja valusat elu.
Thursday, March 22, 2018
Tunnete olulisusest
Allikas: Instagram /
Inimesed on õpetatud mõistusega oma elu üle valitsema ja alla suruma emotsionaalseid otsuseid või huvisid. Kahjuks pole mõistus see, mis aitab meil õnnelikuks saada. Tuleb hakata tundeid kuulama ja austama ka siis, kui need meid arusaamatus suunas või ohtlikule rajale juhtida suunavad. Me ei pea minema, kuid peame aru saama, kus me oleme ennast hüljanud, et stabiilsusest minema jooksmine on nii oluliseks muutunud..., et mõistlik stabiilne elu tundub rohkem nagu surm.
Hoia ennast! Võta ennast ära olukordadest, mis sinus halbu tundeid tekitavad, sest mida rohkem, seda rohkem. Kui tunned rohkem tänu, hakkadki tundma järjest rohkem tänu. Kui tunned vaenulikkust, siis see kasvab. Kui tunned vastikust, või et sind koheldakse ebaõiglaselt - lahku, sest me kasvatame seda, mis meis juba on. Suundu õnnele!
Be true, be you!
💓
Mõte
When we do not expect anything
we can be ourselves.
That is our way, to live fully in each moment of time.
- Shunryu Suzuki
Wednesday, March 21, 2018
Mõttekoht :)
Allikas: Instagram /
Jälle asi, millest mõned kuud tagasi teises blogis palju rääkisin: kes pingutab nii palju, et vajab õnnestumist, seab oma õnne ohtu selle sama asjaga, millega ta õnne püüdma läks!
See on nagu ostmisegagi: kui käid välja enda jaoks märkimisväärse summa raha, oled väga pettunud, kui saad selle eest viletsa kvaliteediga kraami või üldse mitte midagi.
Eriti interneti kaudu midagi tellides on see oht suur.
Igaüks peab ise vaatama, kui suure võimaliku kaotusega ta hakkama saab, sest kibestuda ju ka ei tahaks ...
Sõprusest
Mõneti olen nõus, mõneti pole.
Kahtlen selles, kas üks inimene teab, mida teisele vaja on.
Sõber ei pea ütlema, et ära ole idioot.
Kõik on ja keegi pole.
Seda tasub ikka uurida, kas sõber saab aru probleemidest, mille tema valik kaasa toob, aga tuleb olla valmis selleks, et sõber on valmis riskima.
Ja ei maksa unustada ka seda, et 'valed valikud' toovad meid mõnikord täpselt õigesse kohta!
Oluline on selline eriarvamuse väljendamine minu meelest liiga harv selles kohas, kus su sõber teeb kellelegi liiga, käitub kellegagi halvasti ja on liialt ülbe ja isekas.
Oleks hea, kui me leiaksime julgust sõbrale meelde tuletada, et teised inimesed ei pea tema meele järgi elama ja neil olid kindlasti oma põhjused, miks nad ütlesid või tegid midagi sellist, mis sõbra kurjaks tegi.
See ei ole sõprus, kui sa kiusamises või alandamises kaasa lööd, kuna su sõbra vaenlased on ka sinu omad. Kes halba teeb, on iseenda vaenlane.
Monday, March 19, 2018
Pihk lahti!
Kui sul on millestki puudu, siis tee julgesti pihk lahti, kuigi siis on võimalik kaotada, mis sul seal juba ees on. Kui kätt rusikas hoiad, ei jää sa ilma sellest, mis sul seal on, aga jäädki imestama, miks sa juurde ei saa, kui teised saavad. Mitte keegi ei tule sinu kinnisesse pihku midagi toppima.
Ja nüüd südame avamisest sama jutt! :)
Midagi ei "peaks"
Insta / thetentenclub
Ma soovitaks nii pikalt voodis puhkust veeta, kuni on totaalselt välja puhatud ja siis täitsa ükshaaval hakata päevadesse tegevusi juurde võtma - ülejäänud aeg tuleb jälle voodis veeta. Kuni säilib isu voodist välja pugeda, on ees ootava asja tegemine loomulik, kui parem jääks voodisse, siis tuleb kas see või mõned teised asjad ära jätta ja nii välja selgitada, mida sa tegelikult pead tegema ja kui palju voodist-väljas-aega on sinu jaoks loomulik. Ebaloomulik elu ei vääri elamist, sest see teeb meist palju halvemad ja rumalamad inimesed, kui me oleme.
Enam-vähem trollitekst jälle :D, ehk kasutu nõuanne ...:D
Samas ... lugesin jaapani traditsioonilisest psühhoteraapiast, kus ka esimene nädal veedeti voodis ja puhati välja. Kui juba igav hakkas, siis hakkas terapeut tund aega päevas inimesega rääkimas käima - selle aja peale oligi inimestel juba jutustamisisu tulnud. Siis tasapisi lisandus võimalus lihtsat tööd teha looduses (haiglamaja/d oli/d metsa sees), tasapisi tohtis teiste patsientidega ka rääkima hakata ja ... siis võis, kui soov oli tekkinud, tavamaailma tagasi pöörduda. Ma arvan, et oluline asi, mida selline teraapia õpetab, on vaatesuuna vastupidiseks muutmine: kui enne oli, et mis kõik mul puudu jääb sellest, mida ühiskond minult ootab?, siis nüüd on, et mida ma tahan ja jaksan teha?
...
Appi, ma tulin just lõunauinakust üles, panin pesud restile ja hakkasin selle blogi kallal nikerdama, aga voodielust rääkides tuli uuesti uni peale! 0_o
Sunday, March 18, 2018
Sit with it
Allikas: Instagram / @spiritually_awaken_soul
Viha on loomulik tunne ning meile on õpetatud, et see aitab meid.
Et see aitab meil end raskes olukorras kokku võtta.
See näib tõesti aitavat, aga ainult juhul, kui inimene lükkab oma tunded ja kogemuse endast ära.
Kui me kurbusešokile endas ruumi teeme ja 'istume koos sellega' - no pole eesti keeles head samatähenduslikku väljendit -, saame seda kogemust 'küpsetada' ja selle omaksvõtmise läbi areneda. Viha meil areneda ei lase, sest see keeldub tegelikkusest.
Time
Näiliselt raisku minev aeg on suure tõenäosusega lihtsalt ettevalmistusaeg.
Iga suur muutus vajab ettevalmistumist ja aega selleks.
Isegi zen-budistide satori - äkiline valgustumine - saabub pärast pikka ja nüri, segadust tekitavat ja märkamatut ettevalmistumist.
Friday, March 16, 2018
Continue to grow
Kui ma täitsa aus olen, siis ma pole kindel, et see asi on siin õigetpidi kirjas.
Jah, kui keskenduda valule seda mitte vastu võttes, kedagi või ennast süüdistades ja ülekohtu üle kaeveldes, siis tõesti lihtsalt kannatad. Aga kui suudad vastu võtta selle olukorra ja valu ning armastada-armastada-armastada ennast läbi kogu selle leinaperioodi, mis suurele pettumusele tavaliselt järgneb, siis see tundub mulle kasulikum ja loomulikum, kui oma kibedusega mitte tegeleda, ehk oma emotsioonid 'üksi jätta' ja asjale ainult mõistusega läheneda püüda.
Aga kohe endasse vaadata on raske, oleme õppinud oma reaktsioonid ja tegemised suunama endast väljapoole... Võibolla jõuab selleni, et tormad hätta jäädes ise kohe endale appi ja hoiad ennast, alles siis, kui liiga kaua kannatad ja mõistus ei aita ...
Minu elu hakkas kiiremini ja kiiremini avarduma, kui hakkasin oma emotsioone endale lubama ja ka teiste jaoks välja ütlema. Seda viimast aga on mõtet teha alles siis, kui suudad keskenduda endale ja oma tunnetele, ilma kedagi ega midagi süüdistamata. Näiteks mitte mõrult vastu võtta kellegi hiljaksjäämine vaid lihtsalt tunnistada, et tundsid ennast naeruväärse ja ebakindlana, pidades seal üksi ootama, ning et seetõttu on sul nüüd nina veidi longus. Lihtsalt seletad, mida sa tunned, usaldavalt ütled, et sul on nüüd paha tuju, sest olid enda jaoks kurnavalt kaua ebamugavas olukorras. See on ainus võimalus saada teiselt nii hooliv ja mõistev vastus, et tuju paremaks läheb.
Olen leidnud, et mõistus on üks väga tore ja tähtis asi, aga oma tunnete lubamine, mõistmine ja väljendamine teevad õnnelikuks. Mõistus mõjub sageli vastupidiselt, sest sealt tulevad keelud, käsud, kontrollimine ja enesesundimine.
Minul tuli valida, kas ma tahan asjad tehtud saada või olla õnnelik?
Kui sa pole õnnelik, siis elu lõpus ei ole sul tunnet, et said midagi tehtud, paraku.
Ja ikkagi ei saa ma soovitada õnnelikkuse valimist, sest perekonnad ja ühiskonnad kukuksid siis kokku. Tundub, et saad 'maatriksist' välja astuda alles siis, kui sul pole vahet, kas sa oled elus või surnud. Õnne nimel tuleb paraku kõigega riskida - mitte midagi ei tohi tagasi hoida. Kes peaks tahtma ja julgeda sellist valikut teha? Ei ole kedagi mõtet enne õiget aega teadmatusse lükata ega isegi suunata.
Aga eks ma ikka kuku-kukun siin vaikselt nagu mutiurus elav kägu, omaette, pimedas/märkamatult ja tasakesi/kuuldamatult :D
Thursday, March 15, 2018
Ära puikle :)
@natalieolliver 🦄
via
Võta olukord vastu nagu see tuleb.
Asu tegutsema ja ära kuluta jaksu nurisemisele, et see peaks olema teistsugune, sest - see ei pea.
Kui see peaks olema teistsugune, siis see olekski teistsugune.
Metsavaikus
Autor: @LoganDavidson
"I had been taking a ton of photos and ran out of space on my card. I decided to sit down for a bit and delete a few shots I knew I wouldn't need. After a few minutes of erasing images I heard a small grunt, I glanced up to see this young doe walking right in front of me. It was so quiet and peaceful as the mist coated the forest. These are the moments that I will cherish the rest of my life."
Wednesday, March 14, 2018
Ära punni
Järgmine jutt on Joseph P. Kauffmanilt, kes on mu Esimene Kõige Suurem Lemmik
Instagramis:
"You are an expression of the whole universe, you are nature itself, and your being is perfect just as it is.
Whether you succeed or fail,
you are still perfect.
Whether you gain or lose,
you are still perfect.
Whether you realize you are perfect or not,
you are still perfect.
Nothing you do, or have done, takes away the fact that your essence remains eternally pure and precious.
Reconnect with the peaceful essence of your own being and realize that you don’t have to do anything to be better, to improve, or to become something else, but that your own being is enough, and you are perfect just as you are."
Whether you succeed or fail,
you are still perfect.
Whether you gain or lose,
you are still perfect.
Whether you realize you are perfect or not,
you are still perfect.
Nothing you do, or have done, takes away the fact that your essence remains eternally pure and precious.
Reconnect with the peaceful essence of your own being and realize that you don’t have to do anything to be better, to improve, or to become something else, but that your own being is enough, and you are perfect just as you are."
Joseph P. Kauffman Instagramis
---
Mida rohkem sa endal lihtsalt olla lubad ilma nõudmiste ja süüdistamiseta, seda tublimaks ja toredamaks sa muutud ... Pingutada pole vaja, vaja on lõdvestuda.
Mõrd meis ärkab, kui oleme üle pingutanud, mitte siis, kui oleme mugavad ja lihtsad :)
Subscribe to:
Posts (Atom)