Muzirullikezed...
Algul, kui mul see blogi tähelepanust kõrvale jäi, siis lihtsalt selle pärast, et mul polnud huvi kirjutada. Ja tegelikult ma püüan päevaplaanist kinni pidada, aga kui mingi asi on mitu päeva "no-no!", siis ma kirjutan uue päevaplaani, kus seda "no-no"-asja sees pole. Sest ma ei taha kedagi vägistada, ennast ka mitte.
Aga siis, keset seda endale lubatud pausi, juhtus selline asi, et ma sain teada, et üks lähisugulane on enam-vähem 20 aastat tagasi rääkinud minu kohta suure/elumuutva inetu vale, ja teine lähisugulane on mind salamisi 20 aastat selle tõttu põlanud ja silmakirjalikuks pidanud. Sest kui ta oma haavatuses on viinud oma vestluse sinnakanti, olen ma alati (tema teada) "teeselnud", et ma ei tea sellest midagi. Sellest tema põlgus. Lihtsalt - see oli vale! Ma tõesti ei teadnud midagi ega olnud iial osa sellest. Tema arvas, et ma "mängin lolli", keeldun tunnistamas oma osa selles, kuidas tema kõrvale pühiti mingites asjades. Nagu enam vähem teatud tegelinskid jagavad rahapada ja siis öeldakse talle, et sorri, et Sina ei saanud midagi - *karikate emand* võttis Sinu osa endale! Lihtsalt ... ma ei saanud isegi "enda osa" :D ... Ma ei saanud 10 senti ka! :D (Ega isegi mõelnud sellele, et ma äkki saaks midagi. Ma olin juba abiellunud ja mul oli Oma Pere. Meil saab augustis 21 aastat abielu.)
Juhtumisi oli meil sel päeval pidu olnud, ma olin mitu rummikokteili joonud ja (alguses heas mõttes :D ) emotsionaalne, ning kui ma sellest šokeerivast, ennast minu arvel päästvast valest Facebooki Messengeri kaudu teada sain, siis ma täiesti plahvatasin ja saatsin esimesele sugulasele, sellele valerääkijale, umbes sellise kirja, et kui Kurat tuleb ja Su elusast peast nahka paneb, siis mina vaatan pealt, kõõksun naerda ja plaksutan. No jube inetu kirja kirjutasin :(
Tuli järgmine hommik ja ... ma lihtsalt ei suutnud uskuda, kui inetuid asju ma ütlesin.
Ma tundsin ennast nagu ilmselt need killerid, kes mingi afekti tõttu kellegi maha löövad ja kui neile asitõendeid tutvustatakse, siis nad ka saavad aru, et ilmselt nad tegid seda, kuid ... raske on omaks võtta. See oli mingi pime ja igapäevaselt kättesaamatu osa neist, mis selle kurja teo tegi. Aga vastutama peavad ikkagi nemad. Ja eks ka mina.
Igatahes... kirjutasin järgmisel hommikul vabanduskirja, ütlesin, et oli-mis-oli - ma enam pole vihane ja mis seal siis ikka, ... ja mõned tunnid hiljem saatis teine sugulane minu esimese, mürgise kirja laiali kõikidele teistele sugulastele/ühistele tuttavatele, et minu "tõeline olemus" paljastada. (Neil on kirja-adressaadiga enam-vähem ühis-e-kontod, nii et tema ligipääs ei üllatanud mind tegelikult.) See kirja-laiali-saatja on minust halba rääkinud ka nii 20-aastat, aga keegi ei taha teda kuulata, sest ta on ... spuuki. Õudust äratav oma manipulatiivsuse ja negatiivsusega. Lihtsalt mulle teiste, kaugemate sugulaste poolt antakse mõista, et pagulaskriis ja koroonakriis on ka selle inimese arust kõik minu süü :D - ehk kõik, mis maailmas halba on, on kuidagi seotud minuga, tekkinud minu läbi :D Nad (mu kaugemad sugulased) on liiga head, et otse öelda, mis jälkused said minu kohta räägitud ja ma ise ka pole uurinud. Tean ainult seda, et meie suguvõsa vanakesed uskusid seda kõike ja nooremad/keskealised ütlesid neile kogu aeg, et "pea meeles, KES seda rääkis ja ära usu midagi".
See on meie suguvõsa üks sisenaljadest :)
Ma leian, et on kohutavalt kena neist mitte tulla mulle konkreetseid jutte rääkima, sest see haavaks ju mind. Nad lihtsalt ütlevad, et *** räägib minu kohta 20 aastat inetusi ja nad tunnevad selle tõttu vastikust *** suhtes, sest nad teavad, et ta valetab.
AGA. Nüüd oli tal tõestus selle kohta, et ma olen tegelikult salaja halb inimene - see kuri kiri!
Eeeenivei, ma saatsin selle peale veel pikema vabanduskirja ja noh ... ma polnud nii solvunud sellest, et mu kiri laiali saadeti, sest ... see oli minu kiri, eksole. Ma ise tegin seda endale. Ma kujutlen, kui õnnelik ta oli, kui ta sai tõestuse sellele, mida ta 20 aastat rääkinud oli. Ma kujutlen, millise õhina ja võidurõõmuga ta selle kirja laiali saatis.
Ju siis oli vaja. Mu ninakest allapoole tõmmata või midagi.
Pealegi suurem osa inimestest, kes selle kirja siis said, on pigem minu poolt ja peavad väga jälgiks, et mu oma *** saatis laiali kirja, mille pärast ma juba olin vabandanud.
Ja noh ... eks ma viimasel ajal olen pidanud siin mõtlema, kuidas see juhtus, et ma sellise kirja saatsin.
Ma poleks mitte kunagi arvanud, et ma saan nii tige ja solvunud olla.
Aga päris kindlasti ei saa ma siin blogis jahvatada rahust ja suuremeelsusest, kui mul on veel selline veider, teadmata-tundmata tükk endast läbi närimata.
See on suur tükk minu jaoks.
Ma ei tunne seda kohta endas, kust see kiri tuli.
Kuid see on kusagil seal. Ma pean selle üles leidma ja sellega töötama.
Ja ma ei saa rääkida heast ja kurjast enne, kui ma olen selle leidnud ja läbi töötanud.
Musiiiii! :)
PS. Üks mulle väga kallis K (juhtumisi on mul jube palju armsaid inimesi, kelle nimi algab K'ga .... peaaegu nagu KÕIK :D - hull lugu, et kõige lähedasemate inimeste eesnimi alga K-tähega!) sai mõned päevad tagasi juubelit pidada.
Ma nii mõtlesin, kas üle aastate talle kirjutada, või mitte.
Kui Sa endiselt loed mu blogi, K, siis tea, et minu pere mõtleb Sinu peale sageli ja me armastame Sind väga! Meie suurimad õnnesoovid ette ja taha! :)
