Wednesday, January 30, 2019
Embrace
Allikas: Instagram @
Vaat, üksildus on tunne, mida ma pole aastaid tundnud ja ega enam ei taha ka :D
Aga ka selle tunde puhul on kiireim tee läbi ikka karmauhti sisse karata ja sügavusse sukelduda, ega mudu saa ...
Rada, kaev või kaevik ...
Ahh, sellel leheküljel Pinterestis on nii palju ilusaid pilte, et ma laon kohe mitu!
Energia
Noh, see pole päris õige, sest inimesed püüavad meid oma energiasse tõmmata - neil on nii kergem, kõigil on kergem, kui energia on sarnane või lausa ühtne. Seega meil käivad teistega koos olles sageli väikesed energiasõjad. Mida 'väljapaistvama' egoga inimene, seda raskem on tema kõrval olla. Usun, et selle tõttu on maailmas alati üksildasi inimesi, et nende energia on nii tavatu, et nad ei leia kedagi sarnast enda kõrvale. Nende ainus lootus on leida keegi, kes on lihtne ja hea oma väikese egoga :)
Tuesday, January 29, 2019
Tee, mis tahad
Näen enda ümber (ja väga tõenäoliselt on see lihtsalt üks suur, ühesuguseid inimesi sisaldav mull ja mitte keskmine maailmavaade), et tohutut tähelepanu pööratakse eneseõigustustele. Selle mõte on, et inimesed saaksid aru, miks nad mingi valiku tegid, ja kiidaks selle heaks.
Paraku minuga see nagu ei tööta.
Minu meelest pole üldse tähtis, millised valikud inimesed teevad.
Tähtis on see, mis tunde see valik nende sees tekitab.
Kas nad on soojemad ja õrnemad inimesed selle valiku tagajärjel?
Või on nad kalgimad, kõvemad, ennast ja teisi survestavad?
Seega ma ütlen iga asja peale, et mul on hea meel, kui inimene mulle rõõmsalt teatab, et ta on mingi otsuse vastu võtnud. Kui ta kolm nädalat hiljem ütleb, et võttis vastu vastupidise otsuse, siis on mul jälle tema üle hea meel, kui see ta enda rõõmsaks teeb :D Mõnikord me peame tegema valiku ära, et saada teada, et see ei kõlba kuskile ja alles siis saame teha enda jaoks parema valiku. See kõik on protsess ja pole üldse vaja karta, et midagi läheb valesti.
Lihtsalt aus ja vaatlev tuleb olla, ja küll see eluke kujuneb!
Üldiselt kardetakse, et kui valikutega ei kiirustata, siis jäädakse laia ilma peale pendeldama.
Tegelikult tekitab pendeldamisetunde ja juhuslikkusetunde enda mitte kuulamine.
Ja ma saan aru, et sageli meile tundub, et me ei saa ennast kuulata, sest me PEAME tegema asju oma pere heaks. Kuid ma arvan, et kui me oleme ekspressiivsed ja ausad selles osas, mida me tunneme, siis väheneb võimalus olla fragmenteeritud, segaduses, 'vastu-okslik'. Ja siis me märkame võimalusi, mida enne tähele ei pannud.
Anyway, elu ei pea olema pikk, aga see võiks olla elatud iseendana, vabana, kirglikuna.
"When you don't know where you are going,
it can feel like life is pulling you in every direction.
When you do know, it's the only one: INWARDS."
- Author unknown
Kaduv ime
Kas tuleb ka selline aeg, kus parkides on plastikust puud ja lilled ...?
Ausalt öeldes oleks see parem, kui plast lihtsalt vedelema jätta 1000 aastaks ...
aga kurb mõelda ikkagi.
Monday, January 28, 2019
Tee mida iganes
Olen sellega tõesti nõus, et tegevus ei loe - loeb see, kuidas me ennast mingi tegevuse ajal tunneme. Kõik on hea, mis tekitab meis tunde, et me oleme head ja ilusad :)
Teadlikkus
Jah, see ongi nii, et meie viha/solvumine/kadedus, ehk igasugused emotsioonid, mida tajume negatiivsena, näitavad meie hinge pimedust.
Teadlikule inimesele on omane häirimatu rõõm ja omalaadi pehmus.
Samas on see veidi konksuga lugu, kuna eraklikul inimesel on nii palju parem võimalus mitte vihastuda ja solvuda. Nagu inimestest eemaldumine teeks meid kohe paremaks. (Muide, ma arvan, et teebki. Oled tükk aega inimestest eemal, tuled siis tagasi ja ei suuda ära imestada, kuidas inimesed oma ellu täiesti ebavajalikku draamat tekitavad.)
Alati on näha ka inimesi, kes soovivad olla vaimsed, aga sügaval sisimas kahtlustavad (alati õigusega), et on mingil põhjusel maha jäänud, ning nüüd on hästi kergesti süttivad, kui neile tundub, et inimene, kellega nad räägivad, võib neid mitte tunnustada / imetleda...
Ega neid kergeid teekondi elus nii palju olegi ...
Sunday, January 27, 2019
Kadestan tuleviku-ennast
Pilt @ marcozagara
Juba mitu kuud on mul igal ööl olnud pikad, loogilise süžeega äärmiselt põnevad ja haaravad unenäod. Kahjuks on argipäev ka nii väljakutseterikas, et niipea, kui ma (kella kahest kella seitsmeni) ärkan, kukub aju reaalsuse asju jahvatama, ja kui meenub, et ma midagi põnevat unes nägin, on kaugelt hilja selle tagasi kerimiseks ja päevikusse jäädvustamiseks.
Iga päev kaotan ma vähemalt ühe põneva jutu!!!
Tasapisi valmistan oma sugulasi ette, et tahan olla palju eraklikum, kui olen saanud olla, ja tahan rohkem oma peas elada.
Olen paari neist haavanud rääkides tõtt, et ma ei taipa, miks üksteist iga natukese aja tagant vahtida tuleb. Et minu meelest oleks normaalne iga kolme aasta tagant kohtuda (ja kolm aastat tagasi ma arvasin, et iga 5 aasta tagant oleks normaalne, nii et ma isegi 'arenen' või 'tsiviliseerun').
Kui sa ütled inimesele, kes soovib sinuga kohtuda, sest ta saab sellest midagi enda jaoks olulist, et sina pole kohtumistest nii väga huvitatud, sest sina pigem kurnad ennast, andes seda, mida teine vajab, ise mitte midagi endale vajalikku vastu saamata, siis see haavab teisi. Sinna pole midagi parata. Samal ajal mina tunnen, et mu süda on täiesti puhas. Ja ma luban solvuda ja haavuda inimesel, kellega ma räägin. See inimene võib solvuda, kuid kui ma teeskleksin tema poolt oodatud/eeldatud meelesättumust, oleks see maailma jaoks halb. Me ei pea õppima teineteise taguotsi paremini lakkuma vaid oma ego nii palju allapoole laskma, et suudame vastu võtta tõe, mis pole õelalt mõeldud. Me ei pea meeldima mitte kellelegi. Mitte keegi ei pea meie heaks mitte midagi tegema. Mitte keegi ei pea meist mitte midagi arvama. Mitte keegi ei pea meid vajama isegi siis, kui meie neid vajame. Me peame õppima austama inimeseks olemise imet - kuidas iganes see kellegi juures ka väljendub. Ja meil on kahtlemata õigus eemale hoida inimestest, kes meile ei meeldi, kuid üpris napakas on hakata kellelegi ettekirjutusi tegema selle mõttega, nagu teine inimene peaks meie tõekspidamiste järgi elama, 'et olla meeldivam'. Meil kõigil on õigus olla loll, lühinägelik, isekas. Kummarda ja tagane, kui sein ette tuleb - ära kuku klähvima! Sellel on alati põhjus, miks inimene end miskitmoodi väljendab ja ma olen kümneid kordi näinud, kuidas mõistapüüdev vaikus aitab/arendab inimest rohkem, kui tema arvamuste lapsikuse mõnitamine või kriitiline esile toomine. (Aga küsida ikka võib ..., näiteks et mis sa arvad, mis siis juhtuks, kui sa suhtuksid sellesse hoopis 'niimoodi'?)
Ma tean, et tulevikus on mu sugulased rohkem harjunud sellega, et kui nad iseenda pärast tahavad minust teada, siis nad kirjutavad või ka helistavad, aga mitte keegi iial ei arva, et jõulu ajal tuleks helistada või midagi, sest siis peetakse peret silmas ja et Mina hoolin sellest, et mind mäletatakse. Ma oleksin nii palju õnnelikum, kui mulle helistataks, kui konkreetselt midagi vaja oleks. Eks ma siis mõtlen, kas saan või ei saa aidata. Aga niisama külla tulemine või telefoni otsas nämmutamine ---- nagu WTH, kellele paganale seda vaja on???
Üks mulle ütles, et "sa ütlesid tollele ju nii palju ilusaid asju - kas see /tuntud ja väljendatud armastus/ ei tee sind õnnelikuks?... no võibolla mitte". Ei no - ikka teeb. Aga mitte õnnelikumaks nagu ma nagunii iga päev olen. Ma lihtsalt väljendan ennast, hommikust õhtuni, ja see teeb mu õnnelikuks. Muidugi on mul hea meel, kui saan kellelegi ilusaid ausaid asju öelda. Aga vajadusi pole.
On raske arvestada sellega, et mu sugulased vajavad seda, et mina neid vajaksin. Et see oleks nagu valideerimine. Minul pole kellegi valideerimist vaja :D - miks kõik ei võiks niimoodi elada? :D Aga ei, nemad koogutavad, pingutavad, riivivad, kulutavad ja raiskavad ennast, ja siis sõltuvad välisest sabatõstmisest ning panevad pahaks, et mina nende kilda ei kuulu. Ei no mina rõõmsalt kergitan iseenda saba, ja mul pole iial millestki välisest puudu, is that a problem?. Võiks arvata, et nad tunnevad kergendust, et ma neid üldse ei vaja, aga kaugel sellest :D!
Samal ajal ma näen, kuidas ma olen just niimoodi iga teistele tehtud rõõmu üle tuhat korda õnnelikum! Näiteks viimati käis Õde siin ja ma mõtlesin, et mis ma pakun, kui kõht tühjaks läheb ja ma niikuinii olen liiga ärevil ja väsinud, et midagi peent teha, ning siis mõtlesin, et lükkan lihtsalt sakilised friikartulid ahju ja pakun neid paksu majoneesiga (need vedelad on jõledad mu meelest). Ja Õele nii meeldis! :) Ja ma olin nii jube õnnelik! :) Sest ma ei muretsenud selle pärast, kuidas talle meeldida, aga meeldisin! :D Ja see on ju super, boonus! Täiega võtab hüppama ja plaksutama - sest ma hoolin! :) Väga hoolin, aga ei vaja.
Iseenda suureks õnneks ja südamerahuks tean ma, kui raske on tee egolageduse juurde. Et sa ei otsi enam teiste silmist oma tähtsust ...
Ma ei saa seda kellelegi otseselt soovida ja soovitada.
See on üks valus ja üksildane tee.
Seepärast ma lihtsalt noogutan vaikselt ja vaguralt, kui mulle erinevatel viisidel mõista antakse, et olen 'õhku täis', kui ei püüa teha kokkuleppeid ja üksmeelt taotleda... kui keegi küsib, et eksole ta mõtleb õigesti ja mina ütlen, et aa, tead, minu meelest see lahendus sõltub varem kogetust ja kõik on mõistetav...
Inimesed ikka tahavad sind värvata ja leida oma väärtust sinu silmist ja sõnadest ka. Kui sa leiad, et kõik on omamoodi väärtuslik, ei saa sa kuigi populaarseks :D Ning inimestele on endast lugu pidamise jaoks vaja, et sa toetaksid nende maailmanägemust. Kui sa seda ei tee, siis nad kortsutavad kulmu. Kui sa seepeale oma 'viga parandama' ei kiirusta, siis läheb nägu veelgi mõrumaks. Ja milleks siis helistada??? Igaühel on õigus elada meeldivas ja mõistetavas maailmas - miks küll iseenda elu kibedamaks teha, suheldes minusuguste taktitundetute mühkamitega?
Ma usun, et mõne järgmise aasta jooksul ma saan ennast nii palju (uus)tutvustatud sugulastele, et mulle mitte keegi enam viisakuskõnet/hea-suhte-säilitamise-kõnet ei tee. Sest brrrrrr! Nagu ... ---helistage omavahel!
See pilt ka @ marcozagara
No truthfulness - no true love
"Flawed, imperfect, you know...human. Perfection is shame’s greatest ally. It takes us far away from the parts of ourselves that need us. We disown our flaws, and reject the things that make us human.
The cracks, my friends, is the way in. So please stop rejecting yourself. Your humanness needs your tender touch. Your self esteem wants to stay intact no matter what parts of yourself are brought forward.
Love yourself enough to allow yourself to see yourself...fully. Love yourself enough to crack yourself open for others to see you...fully. Without it you can only be partially loved. Without it, you suffer.
The purest love for ourselves and others always requires us to see ourselves and each other in our entirety. The purest love sees all and loves and chooses it anyway AND because of it."
Vienna Pharaon @ mindfulmft
Saturday, January 26, 2019
Poeetiline aeg
"Too-lateness, I realized, has nothing to do with age. It's a relation of self to the moment. Or not, depending on the person and the moment. Perhaps there even comes a time when it's no longer too late for anything. Perhaps, even, most times are too early for most things, and most of life has to go by before it's time for almost anything and too late for almost nothing."-Russell Hoban
Allikas: Instagram @ esotericsavage
The fastest way is acceptance
"Making peace with my today will improve my future. It may sound odd but the fastest way to get to a new and improved situation is to make peace with your current situation. By making lists of the most positive aspects you can find about your current situation, you then release the resistance to the improvements that are waiting for you. But if you rail against the injustices of your situation, you hold yourself in vibrational alignment with what you do not want, and you cannot then move in the direction of improvement. It defies law. In every particle of the Universe, there is that which is wanted - and the lack of it."
- Abraham Hicks
Terence McKenna mõtteid
"Only the shaman knows that culture is a game. Everyone else takes it seriously. That's how he can do his magic.”
— Terence McKenna
”No one knows enough to worry.” — Terence McKenna
"Chaos is what we've lost touch with. This is why it is given a bad name. It is feared by the dominant archetype of our world, which is Ego, which clenches because its existence is defined in terms of control." — Terence McKenna
“Culture is not your friend. Culture is for other peoples’ convenience and the convenience of various institutions, churches, companies, tax collection schemes, what have you. It is not your friend. It insults you. It disempowers you. It uses and abuses you. None of us are well-treated by culture.”
[…]
But the culture is a perversion. It fetishizes objects. It creates consumer mania. It preaches endless forms of false happiness, endless forms of false understanding in the form of squirrelly religions and silly cults. It invites people to diminish themselves and dehumanize themselves by behaving like machines.”
"What we call reality is in fact nothing more than a culturally sanctioned and linguistically reinforced hallucination." — Terence McKenna
”No one knows enough to worry.” — Terence McKenna
"Chaos is what we've lost touch with. This is why it is given a bad name. It is feared by the dominant archetype of our world, which is Ego, which clenches because its existence is defined in terms of control." — Terence McKenna
“Culture is not your friend. Culture is for other peoples’ convenience and the convenience of various institutions, churches, companies, tax collection schemes, what have you. It is not your friend. It insults you. It disempowers you. It uses and abuses you. None of us are well-treated by culture.”
[…]
But the culture is a perversion. It fetishizes objects. It creates consumer mania. It preaches endless forms of false happiness, endless forms of false understanding in the form of squirrelly religions and silly cults. It invites people to diminish themselves and dehumanize themselves by behaving like machines.”
"What we call reality is in fact nothing more than a culturally sanctioned and linguistically reinforced hallucination." — Terence McKenna
Thursday, January 24, 2019
Muremeri
Ei noh, pilt pole üldsegi murelik, aga mul on arvuti paar viimast päeva olnud nii aeglane, et pole üldse näinudki sellist asja varem. Ei tea, kas asi võib olla nendes mõnesaja tuhandes päevikupildis, mis ma arvutisse laadinud olen? :D
Igatahes ma ei ürita seni postitada vaid pigem loen mõne poolelioleva raamatu läbi.
Ja uute päevikupiltide kogumise asemel vaatan juba salvestatuid :)
Loodan, et naudite päikesesäraseid päevi nagu mina! 😘
Monday, January 21, 2019
Peace
Via @spiritual.peace.love
.
Allikas @sri_chinmoy_inspiration_quotes 🙏
Kommentaariumis jäi pilk peale kellegi lausele, et ilma tõeta pole rahu.
Ka tõsi!
Meil pole vaja positiivsust, vaid tõde.
Ja küpsust see vastu võtta.
Musi! :)
Sunday, January 20, 2019
Maailm, mis on hea
See on vähe väljendatud ja väga oluline mõte.
Me kõik õitseks palju ilusamini, kui maailm oleks viisakam, puhtam, sõbralikum, pühenduvam.
Lihtsalt neurootikud-autistid-viripotid on need, kes keelduvad alal hoidmast praegust mehaanilise suhtumisega jõu-maailma.
Äbarikud teevad sellega kõigile teene.
On aeg, et maailm muutub hoolivamaks!
Esimene samm selleks oleks iga inimese töö oma varjupoole tundmaõppimisega.
Võimaluse selleks pakub IGA negatiivne emotsioon.
Kui tunned halba tunnet, siis kohe mõtle, mille puuduolekule see viitab?
Aja, hinnatud olemise tunde, tarkuse? Mis on puudu, et sa ennast hästi ei tunne?
Võid olla 100% kindel, et nõrkuse koht on sinus endas.
Ja ainult sinu kohustus on ennast kaitsta ja enda vajadustele rahuldust otsida --- või, veelgi tõenäolisemalt, loobuda valekujutlustest enda ja maailma kohta. Ja konfliktid kaovad. Vägistajad ja varastajad kaovad, kaob igasugune soov kellegi teise arvelt midagi saada.
Kas me jõuame terve inimkonnaga sinna?
Mäh ...
Miks mitte! :D
See ei ole nii raske.
Aega ja aeglust on vaja, et lapsi mitte väärkohelda, neile mitte valetada, neid ilma selgituseta mitte alt vedada pidevalt. Ega muidu ei saa, lapsi tuleb kohelda õrnade imedena (ja loomulikult ei räägi ma nõmeda käitumise lubamisest, vastupidi, kellel on laps, ei tohiks ENDALE KA nõmedat käitumist lubada, mitte ainult lapsele). Aupaklikkus ja hoolivus lapse suhtes ja kõigi teiste suhtes ei tohiks olla nii raske, kui meil poleks kogu aeg nii kohutavalt kiire, et mõistus jäi üleelmise ülesande juurde maha, kui meie edasi rebisime ...
Meie kõik tohime endale lubada meditatsiooni, kui midagi halba enda sees tunneme.
Me ei pea seda hullumeelset maailma oma jõuga toetama, ainult oma hinge, ja see (ja ainult see) aitab hingi ka meie kõrval. Suur armastus sünnib ise, kui sellele ainult ruumi teha oma elus!
Armastan teid! :)
"/.../ I realized that the most important thing in this life is love.
Love is what brings freedom, happiness, and joy
to oneself and others,
and I feel deeply that all I want to do is share love and help others
to be free of their misery."
JOSEPH KAUFFMAN @ conscious_collective
Lihtsalt vaata ja imesta
Su üks ajutine roll, mille pärast me kogu aeg muretseme, pole tähtis.
Tähtis on see osa meist, mille kadumise või kahjustumise pärast muretsema ei pea.
Meie kiisul kriimud põsed
Tigeda liivatuule poolt äestatud põsed, armas väike mutukas! :)
Photograph by @k.for.karan
via amazing_bhutan
Saturday, January 19, 2019
Go soft or go home ... :p
♡
Something
amazing happens
when we surrender and just love.
We melt into another
world,
a realm of power already within us.
The world changes when we
change.
The world softens when we soften.
The world loves us when we
choose to love the world. ♡ ✨
- Marianne Williamson
Tõmme
OLAFUR ARNALDS - Only The Winds
Nagu ikka minu lemmikud: mustvalged ja aegluubis :)
Ei takista vallid, ei takista kraav,
kui kokku tahab saada üks armunud paar :)
Ootusteta
Oma kogemustest võin öelda, et täitsa õige!
Aga selle toimimismehhanismist ma veel päriselt aru ei saa ...
Ja kui ma psühhiaatrile räägin ootusteta elamisest, siis ta vaatab mind nagu hullumeelset :D
Friday, January 18, 2019
Subscribe to:
Posts (Atom)