"Authenticity is the highest state of being that one can achieve. In the years to come, authenticity will become the replacement for enlightenment as the true goal of spiritual practice and more than that, the true goal of life itself. And as such, our society will be an expression of our collective human essence instead of the very thing that molds it, corrupts it, keeps it hidden and shuts it up." - TEAL SWAN
Sunday, December 30, 2018
Autentsus
Avatud silmega
Teal Swan Instagramis
See ei tähenda, et hea inimene on 'nähtamatu' endale.
See tähendab, et tuleb soovida end tõelisena näha, mitte heana näha.
Kui inimesel on vaja endale tõestada, et ta on hea/õiglane/õilis jms, siis see vajadus udustab pilgu.
Häbi on nii suur takistus meelerahu saavutamisel ja arukuseni jõudmisel ...
Kes ei soovi omaenda varjupoolega tegemist teha, paraku ei saa iseennast tundagi.
Ma alati mõtlen, et isegi kui sa olid mingil hetkel isekas ja rumal, siis sellel olid ju põhjused. Tuleb lihtsalt klõmpsti vastu võtta see, et ma võin vahel olla isekas ja rumal. Kui kukume tõestama, kuidas teised olid süüdi selles, et me 'halvasti käitusime', siis loobume võimalusest targemaks saada. Tarkus käib eneseteadlikkuse kaudu enamjaolt.
Nii ebaloogiline kui see ka tunduda võib: valgusesse jõuame varju integreerimise kaudu, mitte varju äratõukamise kaudu.
Oma joru
Imelik, et kui me kellelegi ei meeldi, siis me püüame aru saada, miks see nii on... või mõned püüavad ka ennast parema/teistsuguse inimesena tõestada.
Selle asemel tuleks iseenda emotsioonidega tegeleda: miks see mind häirib, et ma sellele inimesele ei meeldi?
On huvitav, et meile tundub, et meie huvid saavad kahjustatud, kui lubame inimestel olla need, kes nad on, arvata ja tahta, mida nad arvavad ja tahavad. Tegelikult on ka meile kahjulik, kui me inimesi alla surume või manipuleerime neid tegema seda, mis meile soovitav tundub, aga neile on kasvõi lihtsalt tüütu.
Lubavust on nii vähe ...
Millegipärast on raske näha ja ebasoovitavaks pidada, et me soovime kogu aeg inimesi ära kasutada, neid endale kasulikul viisil mõtlema ja tegutsema juhtida/keelitada ja oleme nende peale kurjad, kui nad meie programmi ei täida - nagu nad päriselt peaksid! Nagu neil poleks oma teed ollagi!
Me ei peagi saama teisi juhtida.
See on väga kurb mõnikord, aga õige sellegipoolest.
Kurbus läheb ka üle, kui õpime seda meeles pidama, et igaühel on õigus tema oma teekonnale ega arvesta enam, et ta tuleb meiega sama teed ja tassib meie kompse, kuna meil üksi on ju liiga raske.
Kui inimest tema valikute pärast mitte häbistada, on igasugust elu võimalik vaadata sellise loojangupildikesena nagu ülemises tsitaadis.
Kui temas süütunde tekitame, on tema elupilt kokku käkerdatuna prügikasti taha lennutatud.
Mitte keegi ei võida sellest tegelikult.
Ho-ho-hoo
Pilt Pinterestist
Ma käisin Õe ja tema sõbrannaga jõululaupäeval Emmakesel Valgas külas.
Oli väga tore, ma olin enne kohale jõudmist juba kaks kokteili naha vahele keeranud ja jätkasin samas tempos. Kõige vähem lõbus näis olevat Õel, kes detsembri alguses 3 nädalat Austraalias oli ja polnud veel ajavahega kohanenud, aga meil ülejäänud kolmel jutt voolas ja aeg lendas.
Järgmisel hommikul Emmake helistas ja rääkis hästi pikalt ja tänulikult, kui tore tal oli olnud tänu minule. Selle jutu pikkus kiskus jubedaks. Sest ma ei osanud ju midagi muud öelda, kui et väga tore ja ahah! Tema kiitmisi kuulates on mul alati tunne nagu ma peaksin tundma midagi, mida ma ei tunne, aga ma ei oska isegi oletada, mis see on. Kas ma peaksin olema meelitatud? Kas ma peaksin leidma, et oleme nüüd parimad sõbrad? Kas ma peaksin arvama, et ma olen veel parem inimene, kui ma juba arvan, et ma olen? :D
Ah, ja veel rääkis ta pikalt sellest, et ta on oma lapse tagasi saanud.
Selle kohta ma ei oska üleüldse midagi öelda.
Mina temas küll ema ei näe ... lihtsalt üht kannatavat hinge, kellega saatus on mind sidunud mingil määral ja ma püüan teda jõudumööda aidata vähem kannatada rääkides lihtsalt, kuidas mina enda sarnaseid olukordi käsitlen.
Eks ta veidi ebamugav on, kui keegi tahab sinult hirmsasti midagi saada, aga sa tead, et sätid andmist 100% enda hetketunde järgi, nii et ükskõik, mida ta ütleb või teeb, ta ei saa seda mõjutada.
Et tore oli, et tore oli, kuid tuleviku kohta ei ennusta see midagi.
25. õhtul ta helistas veelkord ja kurtis Venna üle, järgmisel hommikul veelkord, et tänada veel jõulude eest ja et tal läks tuju minuga Vennast rääkides paremaks (kuigi ma ütlesin kurvalt ja väsinult "Mhmhh!" ainult, sest antud juhul tegi Vend kõik 100% loogiliselt ja minu meelest laitmatult). No ja selle peale olin ma juba nii väsinud, et lülitasin telefoni välja.
Alles täna tunnen end enam-vähem inimesena jälle.
Aga homme-ülehomme hoian oma telefoni igaks juhuks ka väljas....
Brrr!
Saturday, December 22, 2018
Sa saad kõik, millest loobud
As
long as you want power you can’t have it. The minute you
don’t
want power you’ll have more than you ever dreamed
possible; What a
weird thing! As long as you have an ego
you’re on a limited trip.”
- Ram Dass
Truth
"Surround yourself with truth
and you have built yourself a heaven."
Autorit ei suutnud leida.
Autentsus ruulib! :)
and you have built yourself a heaven."
Autorit ei suutnud leida.
Autentsus ruulib! :)
Hõbehääleke
"Elas kuskil väike Mai.
Nelja aastaseks vast sai.
Üsna pai ja illike,
hääl kui pajupillike."
:)
AURORA "It Happened Quiet"
Clarity
Allikas: Instagram @ esotericsavage
Kuidas sa tead, et näed selgelt?
Sest su pilk on täis armastust ja mõistmist.
Teine maailm
Pole kedagi, kelle kogemustega ma paremini samastuksin kui Nisargadatta Maharaj.
On lohutav lugeda, et ka tema ei saa teisi inimesi näivuste maailmast välja, enda omasse tuua.
Miks ma siis üldse räägin sellest maailmast?
Sest see TUNDUB hea ja õige asi teha. Ma tahan seda teha.
Friday, December 21, 2018
Mh, just rääkisin sellest - universumist lahutamatu/eristamatu olemisest! :)
“You are not IN the universe,
you ARE the universe, an intrinsic part of it.
Ultimately you are not a person,
but a focal point
where the universe is becoming conscious of itself.
What an amazing miracle.”
~Eckhart Tolle
To live egolessly ...
"To live egolessly is a journey that requires much patience, it is truly a long road, but with training the mind can become more accustomed to existing without creating as many images, attachments, and generally being less inclined to making expectations and judgments. Through the releasing of these attachments the mind becomes less burdened and is able to love more freely and live more happily. This is why so many sages say, if you want to be free, if you want to be happy, one must learn to let go. The attachments we release allow space for wisdom and unconditional love to blossom and flourish.
Sending love to all beings. May we all understand that expectations cause tension and when we let them go we allow love to flow more easily. May we all be happy and free."
Yung Pueblo @ yung_pueblo
Jälle arvamustest loobumise teema.
Jah, üldiselt on oluline positiivse minapildi loomine.
Aga nii palju parem on 'pildituna'.
Samas on kindlasti põhjus, miks selleni nii harva jõutakse ja üldse tahetakse jõuda.
Inimene ei taha valgustuda, ta tahab (hästi) elada.
Kuni me seda ära ei tunne, et me elame niikuinii, oleme võõrandamatu osa universumi tervikust ja kaome alles koos sellega, säilib ka neurootilisus.
Sala-aiad ja Võlu-metsad
Minu Mamma tagaaias oli just selline maagiline nurgake ...
Aga see pilt on Pinterestist
Sildid ja lahtrid
Allikas: collective_evolution
Millegipärast tundub võimatu elada selle pideva reaalsuskontrollita - et kas ma ikka saan olukordadest teiste inimestega samamoodi aru, kas ma saan aru, mida minult oodatakse, kas kõik on korras?!
Jälle nüanss, mis toetab absurdi: elu käib pidevalt loogikast ja õiglusest mööda, nii et kui lihtsalt leppida, et maailm on absurdne ja maailmale on omane seletamatus - nagu imele - siis on elamine palju mõnusam.
Ei enda ega ka teiste inimeste hinnanguid pole hea tähtsaks pidada.
See takerdab kuidagi, kuigi me võime arvata, et see toetab meid.
Meie arvamused võivad tõesti toetada meie (positiivset) minapilti, kuid samavõrd on arvamused meil jalus nagu ahelad, mis meil loomulikult kulgeda ei lase.
Thursday, December 20, 2018
Elu absurdi lohutavas embuses
Eks kunagi mõtlesin nagu "kõik inimesed" ja mul oli palju väljaütlemata "õigustatud ootusi".
Näiteks, et kui ma lähen õigeks ajaks bussipeatusesse, siis buss tuleb ka.
Et kui ma lähen ATM'i ette, siis see pole rikkis ja ma saan raha välja võtta.
Et kui ma ostan teatripileti, siis etendus toimub.
Et kui ma teen süüa, siis pere sööb ka millalgi, mitte ma ei pea potitäit suppi üksi nädal aega vohmima.
Et kui ma olen kellegagi midagi kokku leppinud, siis see lepe ka kehtib.
Et ma ei pea üle 15 minuti kedagi üle aja ootama.
Et kui ma ostan lapsele 30 eurose koolikoti, siis see peab vähemalt ühe kooliaasta vastu.
Et kui ma midagi tellin, siis see saabub tervena.
Et kui ma ütlen tuttavale tänaval tere, siis tema ütleb tere vastu.
Et kui ma ütlen lapsele, et hiljemalt kell 8 olgu kodus, siis ta ei tule hiljem kui pool üheksa.
Jne.
Justkui õigustatud ootused.
Ainuke paha lugu oli see, et need ei täitunud sugugi alati.
Ja siis ma sain jube pahaseks.
Ja mulle kohe üldse ei meeldinud pahane olla, see oli täielik piin, ja mind väga huvitas budistide ja hinduistide jutt meelerahust. Budistid rääkisid, et tuleb oma meelt treenida ja kui sa oma emotsioonidele ei reageeri, siis need vaibuvad, nagu kärbuks lihas, mida inimene ei kasuta. Et enesedistsipliin ja meeletreening on meelerahu võti.
Nooo ... eks ma ju proovisin ... ei tundunud hea ja kasu polnud sootuks.
Paljud aasia usuvoolud räägivad kiindumatusest.
Väga huvitas mind oma töö viljade suhtes kiindumatu olek. Et teed asju sellepärast, et on õige neid asju teha, aga tulemused jätad lahtiseks.
No väga raske oli aru saada sellest.
Kui mul on kõht tühi ja ma lähen kööki sändvitši tegema, siis ma tahan seda ikka endale ära söömiseks ka! No miks ma peaksin üldse midagi tahtma teha, kui selle tulemus pole kindel? Ja olgem ausad - kui ma lähen endale kööki kohvi tegema, siis ma reeglina ikkagi saan selle. Miks ma peaksin ennast harjutama leppima variandiga, et ma ei pruugi seda saada???
Nagu möh!?!
Pikki aastaid katsetasin ja mõtisklesin, aga üldse ei saanud pihta, mismoodi see kiindumatus ikkagi käib. Aga väga oleks tahtnud!...
Ja vaat, siis tuli selline imelik aeg, et mu mõtlemine hakkas tunnetusega asenduma, ja kiiresti!
Kujutlege, et teil on kangast voodriga kott. Vot, mul oli selline tunne, nagu mu pea oleks kott, mis pöörati pahupidi. Ikka sama kott, aga kõik käib absoluutselt teistpidi.
Näiteks varem ma teadsin, et ükskõik kui nõmedad mõned inimesed otsustavad ka olla - nende kõigi sees on ilus, puhas, headust ja rõõmu armastav hing, mis on paraku koledate kogemuste kihtide alla mattunud.
Nüüd nägin ma just seda puhast, kõigileomast hinge, ja ma pidin endale meenutama, et inimesed võivad sellegipoolest üliveidralt käituda - ja käituvadki, enamvähem alati :D, kuna selle hingekalliskivi peal on kihid, mida mina ei näe. Aga need on seal. Ma tean! Minul ka! Aga ma ei tunne neid enam. Ma ei tunne midagi halba enam. Raske on kujutleda, et see muutub veel kunagi, aga mine tea, eks ...
:)
Siis oli väga lihtne näha, et kibedate emotsioonide põhjuseks on ootused, õigustatud või õigustamata - see polegi ausalt öeldes üldse tähtis. Ma lihtsalt tahtsin, et mul oleks hea, ja kui ma varem olin head enesetunnet püüdnud saada nii, et püüdsin võimalikult paljut kontrollida, siis nihkunud psüühikaga ma sain selle käitumise lihtsalt lõpetada, sest ootused võrdusid valuga... nagu ... täiesti vahetult! Mõistus ja mälu ei öelnud, et ootused = valu, vaid ... nad olid nagu üks käkk ja ma endastmõistetavusega jätsin selle valimata, kõrvale.
Ma enam ei oodanud, et lähedased peaksid meeles minu elamiseelistusi, vaid olin valmis neile kasvõi 1000 korda üle rääkima, mis mulle meeldib ja mis mulle ei meeldi, selle asemel, et mossitada, kui minu ootuste/omapäradega jälle ei arvestatud. Ma ei arvanud, et teised peavad minu asju meeles pidama. Hakkasin 100% ise vastutama selle eest, et mul oleks hea, ja hakkasin väga selgelt, otsekoheselt ja usaldavalt kommunikeeruma. Kui näiteks inimene oleks mulle öelnud, et talle minu vajadus ei sobi, sest see segab tema vajaduse täitmist, siis ma oleks öelnud, et ahah, teeme selle asja siis eraldi! Sest kõigi vajadused peavad saama täidetud, kui selleks on võimalus olemas, aga loomulikult mitte teiste inimeste poolt.
Hästi kasulik oli ootustest loobumine suhtlemises.
Iseenesest hakkasin pidama normaalseks seda, et inimesed üllatavad mind.
Et üllatusi kindlasti tuleb - on see hea või halb või neutraalne, aga inimesed on täiega veidrad kõik!
Ning siis oli nii suur üllatus ka see, et keegi tahtis sama asja või mõtles minuga ühtmoodi... see oli järsku palju ägedam kui kunagi varem. Sest miks peaks keegi mõtlema samamoodi kui ükski teine inimene? Needsamusedki "kihid" on meil ju täiesti erinevad kõigil! Ja ma praegu ka ei oska mitte kuidagi muud moodi mõelda kui et me oleme nii tohutult erinevad, see on ime, ja see on vaimustav, kui erinevad me oleme ja kui erinevalt me mõtleme. Nagu kõigi peas, kellele ma otsa vaatan, plahvataksid pidevalt lahti uued kaleidoskoobipildid.
Ning --- kaleidoskoobipiltide juures me teame, et kuigi tükikeste arv on sama, on iga pilt täiesti uus. Inimestel aga alati ju lisandub neid killukesi, mis tähendab seda, et kui inimene on mulle pikalt laialt rääkinud, mis inimene ta on, siis kahe kuu pärast ma enam absoluutselt ei arva, et ta on samasugune, vaid ma küsin: "Kas sulle endiselt meeldib ainult pitsa või tahaksid 'aasia köögis' kohtuda?" Ja kui tema küsib: "Mis mõttes? Sulle ju ei meeldi kodust väljas käia!" siis mina äkki vastan: "Aga näe! Homme just meeldib!" :D
Võiks arvata, et selline maailm on liiga kaootiline, kuid minus on see tekitanud just suure vabaduse, usalduse, tugevuse ja rõõmu. Ma ei pea maailma ja inimeste meeleshoidmise pärast muretsema. Kaleidoskoobipilt on vaimustav igal juhul.
Ja muidugi on see seotud minapildi ja egoga.
Niimoodi elamiseks päriselt peakski minapilt kaduma.
Lihtsalt oled nagu oled, iga hetk elav ja muutuv.
Nagu kõik muugi.
Aa, praegu saan aru, et selle pärast ongi nii lihtne teistele asju üle ja üle rääkida, et keegi ei pea mitte millegagi arvestama, kuna kõik muutub. Ma lähen lihtsalt räägin, kuidas ma hetkel olen, kui see on vajalik.
Ja hästi oluline vale argiasi, mida oleme harjunud normaalseks pidama, on väsimus ja väsimusvalud. Väsimus teeb rumalaks, isekaks, kurjaks ja haigeks. Väsides tuleb puhata, muidu käitud oma kehaga, mis võiks sulle nii palju imelist vahendada, põlastavalt, äratõukavalt ... väärkohtled teda/seda.
Mitte ükski asi, mis tundub halb, ei anna head tulemust, kuigi mõistus püüab meid selles veenda.
Karmuse abil on kindlasti võimalik üht-teist saavutada, kuid hoolimise ja armastuse tee on nii palju õigemas suunas, lühem ja meeldivam! :)
Aga-aga ... seda küll tunnen, et ega ma ikka teistega päris samas maailmas enam ei ela.
See on kindlasti ka põhjus, miks blogi vahetasin.
Muahh! :)
Näiteks, et kui ma lähen õigeks ajaks bussipeatusesse, siis buss tuleb ka.
Et kui ma lähen ATM'i ette, siis see pole rikkis ja ma saan raha välja võtta.
Et kui ma ostan teatripileti, siis etendus toimub.
Et kui ma teen süüa, siis pere sööb ka millalgi, mitte ma ei pea potitäit suppi üksi nädal aega vohmima.
Et kui ma olen kellegagi midagi kokku leppinud, siis see lepe ka kehtib.
Et ma ei pea üle 15 minuti kedagi üle aja ootama.
Et kui ma ostan lapsele 30 eurose koolikoti, siis see peab vähemalt ühe kooliaasta vastu.
Et kui ma midagi tellin, siis see saabub tervena.
Et kui ma ütlen tuttavale tänaval tere, siis tema ütleb tere vastu.
Et kui ma ütlen lapsele, et hiljemalt kell 8 olgu kodus, siis ta ei tule hiljem kui pool üheksa.
Jne.
Justkui õigustatud ootused.
Ainuke paha lugu oli see, et need ei täitunud sugugi alati.
Ja siis ma sain jube pahaseks.
Ja mulle kohe üldse ei meeldinud pahane olla, see oli täielik piin, ja mind väga huvitas budistide ja hinduistide jutt meelerahust. Budistid rääkisid, et tuleb oma meelt treenida ja kui sa oma emotsioonidele ei reageeri, siis need vaibuvad, nagu kärbuks lihas, mida inimene ei kasuta. Et enesedistsipliin ja meeletreening on meelerahu võti.
Nooo ... eks ma ju proovisin ... ei tundunud hea ja kasu polnud sootuks.
Paljud aasia usuvoolud räägivad kiindumatusest.
Väga huvitas mind oma töö viljade suhtes kiindumatu olek. Et teed asju sellepärast, et on õige neid asju teha, aga tulemused jätad lahtiseks.
No väga raske oli aru saada sellest.
Kui mul on kõht tühi ja ma lähen kööki sändvitši tegema, siis ma tahan seda ikka endale ära söömiseks ka! No miks ma peaksin üldse midagi tahtma teha, kui selle tulemus pole kindel? Ja olgem ausad - kui ma lähen endale kööki kohvi tegema, siis ma reeglina ikkagi saan selle. Miks ma peaksin ennast harjutama leppima variandiga, et ma ei pruugi seda saada???
Nagu möh!?!
Pikki aastaid katsetasin ja mõtisklesin, aga üldse ei saanud pihta, mismoodi see kiindumatus ikkagi käib. Aga väga oleks tahtnud!...
Ja vaat, siis tuli selline imelik aeg, et mu mõtlemine hakkas tunnetusega asenduma, ja kiiresti!
Kujutlege, et teil on kangast voodriga kott. Vot, mul oli selline tunne, nagu mu pea oleks kott, mis pöörati pahupidi. Ikka sama kott, aga kõik käib absoluutselt teistpidi.
Näiteks varem ma teadsin, et ükskõik kui nõmedad mõned inimesed otsustavad ka olla - nende kõigi sees on ilus, puhas, headust ja rõõmu armastav hing, mis on paraku koledate kogemuste kihtide alla mattunud.
Nüüd nägin ma just seda puhast, kõigileomast hinge, ja ma pidin endale meenutama, et inimesed võivad sellegipoolest üliveidralt käituda - ja käituvadki, enamvähem alati :D, kuna selle hingekalliskivi peal on kihid, mida mina ei näe. Aga need on seal. Ma tean! Minul ka! Aga ma ei tunne neid enam. Ma ei tunne midagi halba enam. Raske on kujutleda, et see muutub veel kunagi, aga mine tea, eks ...
:)
Siis oli väga lihtne näha, et kibedate emotsioonide põhjuseks on ootused, õigustatud või õigustamata - see polegi ausalt öeldes üldse tähtis. Ma lihtsalt tahtsin, et mul oleks hea, ja kui ma varem olin head enesetunnet püüdnud saada nii, et püüdsin võimalikult paljut kontrollida, siis nihkunud psüühikaga ma sain selle käitumise lihtsalt lõpetada, sest ootused võrdusid valuga... nagu ... täiesti vahetult! Mõistus ja mälu ei öelnud, et ootused = valu, vaid ... nad olid nagu üks käkk ja ma endastmõistetavusega jätsin selle valimata, kõrvale.
Ma enam ei oodanud, et lähedased peaksid meeles minu elamiseelistusi, vaid olin valmis neile kasvõi 1000 korda üle rääkima, mis mulle meeldib ja mis mulle ei meeldi, selle asemel, et mossitada, kui minu ootuste/omapäradega jälle ei arvestatud. Ma ei arvanud, et teised peavad minu asju meeles pidama. Hakkasin 100% ise vastutama selle eest, et mul oleks hea, ja hakkasin väga selgelt, otsekoheselt ja usaldavalt kommunikeeruma. Kui näiteks inimene oleks mulle öelnud, et talle minu vajadus ei sobi, sest see segab tema vajaduse täitmist, siis ma oleks öelnud, et ahah, teeme selle asja siis eraldi! Sest kõigi vajadused peavad saama täidetud, kui selleks on võimalus olemas, aga loomulikult mitte teiste inimeste poolt.
Hästi kasulik oli ootustest loobumine suhtlemises.
Iseenesest hakkasin pidama normaalseks seda, et inimesed üllatavad mind.
Et üllatusi kindlasti tuleb - on see hea või halb või neutraalne, aga inimesed on täiega veidrad kõik!
Ning siis oli nii suur üllatus ka see, et keegi tahtis sama asja või mõtles minuga ühtmoodi... see oli järsku palju ägedam kui kunagi varem. Sest miks peaks keegi mõtlema samamoodi kui ükski teine inimene? Needsamusedki "kihid" on meil ju täiesti erinevad kõigil! Ja ma praegu ka ei oska mitte kuidagi muud moodi mõelda kui et me oleme nii tohutult erinevad, see on ime, ja see on vaimustav, kui erinevad me oleme ja kui erinevalt me mõtleme. Nagu kõigi peas, kellele ma otsa vaatan, plahvataksid pidevalt lahti uued kaleidoskoobipildid.
Ning --- kaleidoskoobipiltide juures me teame, et kuigi tükikeste arv on sama, on iga pilt täiesti uus. Inimestel aga alati ju lisandub neid killukesi, mis tähendab seda, et kui inimene on mulle pikalt laialt rääkinud, mis inimene ta on, siis kahe kuu pärast ma enam absoluutselt ei arva, et ta on samasugune, vaid ma küsin: "Kas sulle endiselt meeldib ainult pitsa või tahaksid 'aasia köögis' kohtuda?" Ja kui tema küsib: "Mis mõttes? Sulle ju ei meeldi kodust väljas käia!" siis mina äkki vastan: "Aga näe! Homme just meeldib!" :D
Võiks arvata, et selline maailm on liiga kaootiline, kuid minus on see tekitanud just suure vabaduse, usalduse, tugevuse ja rõõmu. Ma ei pea maailma ja inimeste meeleshoidmise pärast muretsema. Kaleidoskoobipilt on vaimustav igal juhul.
Ja muidugi on see seotud minapildi ja egoga.
Niimoodi elamiseks päriselt peakski minapilt kaduma.
Lihtsalt oled nagu oled, iga hetk elav ja muutuv.
Nagu kõik muugi.
Aa, praegu saan aru, et selle pärast ongi nii lihtne teistele asju üle ja üle rääkida, et keegi ei pea mitte millegagi arvestama, kuna kõik muutub. Ma lähen lihtsalt räägin, kuidas ma hetkel olen, kui see on vajalik.
Ja hästi oluline vale argiasi, mida oleme harjunud normaalseks pidama, on väsimus ja väsimusvalud. Väsimus teeb rumalaks, isekaks, kurjaks ja haigeks. Väsides tuleb puhata, muidu käitud oma kehaga, mis võiks sulle nii palju imelist vahendada, põlastavalt, äratõukavalt ... väärkohtled teda/seda.
Mitte ükski asi, mis tundub halb, ei anna head tulemust, kuigi mõistus püüab meid selles veenda.
Karmuse abil on kindlasti võimalik üht-teist saavutada, kuid hoolimise ja armastuse tee on nii palju õigemas suunas, lühem ja meeldivam! :)
Aga-aga ... seda küll tunnen, et ega ma ikka teistega päris samas maailmas enam ei ela.
See on kindlasti ka põhjus, miks blogi vahetasin.
Muahh! :)
Wednesday, December 19, 2018
Käsikaudu kobades ta kodu kätte sai ...
Elu ise juhtub.
Kontroll on illusioon.
Iga kord, kui me haiget saame, saame selle pärast, et meil oli illusioon.
Tõde tohib alati olla.
Päris tohib alati olla.
Tõde on alati ilus.
Vale on miski, mida pole olemas, seega ei saa see olla ilus.
Meil on võimalik kasvada nii suureks, et elame tões ja kompromisse ei tee.
Tuesday, December 18, 2018
Me, myself and I
Mitte keegi ei saa sind õnnelikuks teha, kui oled õnnetu.
Nii et ära lase kellelgi oma õnne röövida. Mitte keegi ei saa seda sulle tagasi tuua!
Võta vastutus oma elu ja õnne eest.
See käib nii, et pigem sured kui teed midagi, mis tundub vale või ütled midagi, mis pole tõsi.
(R.I.P :D)
Allikas: Instagram @ numerology0
Monday, December 17, 2018
Tru dat
Allikas: Instagram @ collective_evolution
“By not taking responsibility,
you leave your life in someone else’s hands.
You get to blame them when it doesn’t work.
But it’s ultimately a powerless life.”
- Teal Swan
NägeMusi
“The individual puzzle piece
often feels as if it is losing itself
when it becomes a part of the whole puzzle. “
Allikas: Instagram @ tealswanofficial / Teal Swan
Mhmh!
Ma olen pusletükkidest rääkinud selles mõttes, et üksikuna ei tundu see täiuslik.
Kui me oleme suure pildi kokku pannud, siis näeme, et see ikkagi ON täiuslik - kui ta on õiges kohas.
Seal ei saagi teistsugust tükikest olla!
Me hindame pidevalt kõike heaks, halvaks või neutraalseks ... kui jääb meelde, et iga asi on omal kohal - kuigi me suurt pilti ei näe, aga me teame, et pilt on ja kui see on koos siis muutuvad ka kõik tükikesed mõistetavaks ja vajalikuks - siis prääksume oma hinnanguid vähem välja.
"If you're angry, know that you are stupid."
Viha ja hukkamõistu põhjuseks on kitsuke nägemus. Ei muu.
Saturday, December 15, 2018
Lugusid loomadest või umbes nii
Hmm. Seda kindlasti, et väga suur osa maharöökijaid muutuks vaikselt selja keerajateks, kui nad teaksid tegureid, mis panid neid välja vihastanud või neis põlastust tekitanud inimese niimoodi käituma. Kui meil oleks valmidus kuulata inimesi, kes on omadega hädas ja kui me lubaksime inimestel olla inimlikud(=ebatäiuslikud), poleks neil vaja väljenduda vägivallategude(=hulluse) kaudu. Kuigi nartsissistid ja psühhopaadid jääksid kahjuks ikkagi alles :D Ma ei tahaks kellelegi öelda, et ta peaks neil kätt hoidma ja neid kuulama.
Aga kas pole nii, et kõik need, kes avalikult (kasvõi internetis ja anonüümselt) teisi häbistavad, tunduvad meile intuitiivselt rumalad? Miski meis teab, et teiste halvustamine on rumal!
(Jajah, saan aru küll, et see jutt annab võimaluse mind ennast siinkohal nöökida, kuid valeks mu juttu ikkagi ei tee :D)
Minu jaoks on äärmiselt põnev, kuidas on võimalik 'täis kasvada' nii, et inimene elab mööda võimalustest lõplikult aru saada, et iga "halva" teo ja rumala jutu taga on oma lugu ja see lugu on väga haarav ja liigutav, alati. Kui tundub, et pole, siis pole päriselt räägitud. Kõigi lugu on liigutav, erandeid pole! (See tähendab lugude hulgas - kuulajate hulgas vast küll. Nende üks loolõik on selline, et nende aju või ajukeemia ei lase neil teiste inimeste üldinimlikest lugudest haaratud olla. See teeb igasuguse sotsialiseerumise ja nt armastuse leidmise nende jaoks väga raskeks.)
See ei kaasa mitte mingisugust vajadust inetuid tegusid ja sõnu valideerida/heaks kiita, kuid lihtsalt selle teadmine, et kõigel on põhjus, peaks meid hoidma vihastamisest, võibolla ka solvumisest, kuigi ausalt öeldes ... kui su ümber on ikkagi agressiivsemat või rumalamat sorti inimesed, siis mina laseks jalga, kui tunneksin, et mu keha on pidevas stressis ja ma pean kogu aeg alla suruma põlgust nende inimeste suhtes, kellega ma suhtlen.
(Näen ka seda, et enam-vähem korda-mööda käitutakse häbiväärselt, halvasti ja halvemini, ning siis kõik taluvad üksteist tänutäheks selle eest, et neid endid välja kannatatakse. Ning pole üldse kasu sellest, kui lähed metsaüksindusse mõneks kuuks-aastaks närve puhkama, sest nii kui inimeste hulka nina tagasi torkad, saad aru, et inimesed on tõsiseltvõetamatud. Ja mis sa siis teed? Lähed tagasi metsa ja ongi kõik.)
Ma siiski ei usu, et teise inimese loo teadmine teeb meid tema suhtes lausa leebeks... Inimesed juba vanades kultuurides on meelsasti nõrgemaid nüpeldanud, et kuidagi välja elada oma hirmu ise mingi õnnetuse või häda tõttu madalasse staatusesse langeda.., et avalikult näidata, et vähemalt sellest hädalisest on ta parem. Inimestega käitutakse nii nagu õnnetus oleks nakkav. Selline käitumine on läbi aegade olnud nii valdav, et ma vahel mõtlen, et ehk on see tõsi... energiaväljade kohandumise-sarnastumise mõttes ... kui sa ise väga tugev pole. Mistõttu muutub ka hättasattunud sõbrale selja keeramine mõistetavaks - milleks asetada ennast abitu raevu või juhmistava masenduse energiavälja, kui sul pole jõudu seda muuta?... Nii muutub hülgamine mõistetavaks, nagu iga muugi halb käitumine. Mõistus / hing peab lihtsalt avar olema ja halvustamine kaob koos isekuse ja kitsarinnalisusega.
See on ka, miks ma arvan, et inimesed, kes arvavad, et 'spirituaalsete' inimestega enam halbu asju ei juhtu, pole absull aru saanud, misasi vaimsus on. Sa oled ikka lihtsalt inimene. Sinu elus ja läheduses sünnivad samad asjad, mis kõigil teistelgi - sa lihtsalt tajud seda kõike HOOPIS-HOOPIS teisiti ja SEE on põhjus, miks sa ei kannata - mitte see, et sinuga enam teatud asjad ei juhtu.
Asi pole selles, mida sa 'ligi tõmbad oma madala/kõrge vibratsiooniga'. See on rumal ja nii palju asjatut süütunnet tekitav jutt. Õnneks seda nii palju enam ei kuule ka, 6-3 aastat tagasi padrati seda igal 'kristallilehel'. Me ju kõik teame, et välised kriteeriumid ei anna mitte mingisugust aimdust sellest, kui rahul inimene oma eluga on.
Aga, väga huvitav on see, et Instagramilehed, kus räägitakse tänaval pildistatud inimeste lugusid, on ülimalt populaarsed ja vähemalt neist kontodest, mida mina jälgin, saavad just need tuhandeid kordi rohkem 'laike' :) See tähendab ... - me tahame kuulda neid lugusid! :) Vähemalt vahendatuna - me ei läheks ju ise rääkima Pakistani sibiga, kes parasjagu reo(vee)kanalist välja ronib (tundus, et seal vett otseselt eriti polnud '0').
Noo vaat, ja minu tänasel lool on ka siinkohal lõpp, sest kui ma ka midagi veel rääkida tahtsin, siis praegu see mulle küll enam meelde ei tule :D
Tsau-blau ja muskadii! ;)
Teelauake
Ühe Insta-näitsiku - Emily Howarth'i - fotod panevad mind taga igatsema aegu, mil ma veel raamatuid lugeda viitsisin... Väga maagiline ja vaikne maailm..., pargid ja küünlad ja käbid ja raamatud, raamatud, raamatud ... :)
Friday, December 14, 2018
Experience
Jutt põhimõtteliselt samast, millest rääkisin eelmises tsitaadipostituses: asi on kontrollisoovis -
me kogeme valu ja ärritust, kui mõtleme, et see asi poleks tohtinud meiega juhtuda.
Kui inimene ei arva, et temaga ei tohi halvad asjad juhtuda vaid võtab need vastu, nagu oleks ta ise need enda elujoonte sisse kirjutanud (mis on ka tõsi), kaob ängistus ja frustratsioon iseenesest.
Ma mõtlen, et ehk on tõesti seda võimalik näha ainult erakutel, kellega ei juhtu kogu aeg asju kaugelt üle vastuvõtu- ja analüüsivõime? Igatahes ma ei taha kunagi tagasi tavalise elukogemuse juurde.
"Sinu uus elu läheb sulle maksma sinu vana elu."
Alguses tahaks kaubelda, tahaks mõlemat - töödelda vanu harjumusi uue nägemusega ... kuid see osutub ebavajalikuks, see "vana elu".
Rääkisin paar päeva tagasi ühe inimesega juttu ja korraks tuli kõne alla enesekehtestamine.
Juttu oli palju ja ma ei jõudnudki selle välja ütlemiseni, aga mina ei taha ennast kehtestada.
Praegu, eelmist lauset kirjutades sain ka aru, milles asi: väike ego!
Pole, mida kehtestada.
Olen õnnelik selle üle! :)
Pildike teisest ooperist
Raske on kujutleda midagi mõnusamat, kui soe väike tuba voodiga otse akna all, kust avaneb avar ja imeline vaade :)
Eks kui akna taga on -273 kraadi, on sooja tuba natu raske ette kujutada, aga ... saan hakkama! :D
Magic
Üks mu lemmiktähelepanekuid.
See protsess on tõepoolest maagiline, sest meil pole võimalik seda juhtida.
Kui me tahame "kontrollist loobuda" selleks, et elu ennast ise jooksutama hakkaks, siis - me soovime protsessi kontrollida. Kui kasutahe on mängus, seda ei juhtu. See juhtub siis, kui me suudame ohjad täielikult käest anda soovimata teatud tagajärgi.
Kuidas mitte soovida, midagi, mis on käeulatuses ja väga hea?
Huu nõus.
See lihtsalt juhtub... või ei juhtu.
Lihtsalt aus tuleb olla ja ongi kõik.
Wednesday, December 12, 2018
Mis iganes
Keegi ütles, et meel / mõistus ei peaks olema nimisõna vaid hoopis tegusõna, sest see muutub kogu aeg :) - päris läbinägelik ja originaalne!
Läbi aegade on inimestel olnud raskusi jumala kirjeldamisega, kuna me ei saa üles lugeda kõike, mis see on ja kõike, mida see pole.
Inimesega samamoodi. Isegi kui oleks võimalik ta ühel hetkel ära kaardistada, on ta järgmisel hetkel juba midagi muud, potentsiaal on piiramatu.
Mõnikord Väiku ütleb, et ta on halb inimene ja mul on seda nii imelik kuulata. Võibolla sa tunned ennast hetkel halvasti, aga see ei määratle ju sind.
Kui olen saanud eraklik olla, kaovad hinnangud mõnusasti ära ..., aga suheldes tulevad kuidagi tagasi. Ilma hinnanguteta on kuidagi raske asjadest rääkida. Üksi mulle tundub, et kõik lihtsalt on, ei hea ega halb, lihtsalt on. Mulle meeldib nii tunda, see on suur vabaduse, lubavuse ja haavamatuse tunne :)
Tuesday, December 11, 2018
Uni ja universum
Tjah, mina olen nüüd juba nõnna kaua elanud, et olen kogenud, et ei oska asju alati otsekohe õigesti / õiglaselt hinnata ..., mingeid võimalusi pakub iga juhtum ... raske on siis, kui arvame, et peame need kogemused "ületama", võitjana välja tulema, oma tahte maksma panema.
Ilus on siis, kui laseme toimuval ennast voolida ja jääme äraootavaks, kui midagi head näha ei oska.
Eckart Tolle ütleb, et kõige rohkem tugevdab ego see, et meil on õigus, meie sõna jääb peale.
Oleks hea osata lasta sisemise vastuseisu tekkides lahti oma ettekujutusest, kuidas asjad peavad olema, ja hinnangust sellele. Ego tugevnemine pole hea ...
Elu ei pea olema mitte mingisugune ja meie ei pea olema mitte mingisugused - me peame lihtsalt elavad ja muutuvad, vastuvõtlikud ja klammerdumatud olema. Mitte selleks, et olla segane :D, vaid selleks, et olla tõeline, true self. Sotapota iseenesest pole nüüd ka mingi eesmärk :p
Mis puutub sellesse, et nii pole turvaline, siis turvalisus on illusioon ja kõik illusioonid teevad lõpuks haiget.
Meie ainus turvalisus seisneb selles, et kuulume võõrandamatult universumisse, aegade algusest aegade lõpuni. Mitte miski ei saa meid sealt välja lükata. Ja me ei pea ise mitte midagi tegema, et kuuluda universumisse. Nii et võib rahulikult vaadata ja imestada/imetleda - mitte miski ei kujutle meile ohtu. Ainult meie ego on ohus ja ... see tuleb meile ainult kasuks ;)
UpSider
Elu ei saa seni igavaks minna, kui on veel joogapoose, mis pole käpas :D - näiteks see:
Allikas: Instagram @ y0ga_l0ver
Allikas: Instagram @ y0ga_l0ver
Monday, December 10, 2018
Carry You
You are not alone
I’ve been here the
whole time
Singing you a song,
ooooh
I will carry you
I will carry you
Ruelle ja Fleurie :)
💜
Sunday, December 9, 2018
Ise tegi
Minu elumuutvaimad sisemised transformatsioonid jäävad 1,5 aasta taha... siis ikka tuli nii, et ma polnud sugugi kindel, mis minust üldse niimoodi järgi jääb (peale universumi, muidugi :p), aga pärast seda on jälle olnud vaiksem.
Viimase poole aastaga on kinnistunud siiski selline väga kasulik ja mõnus vigade võimatuse tunne.
Näiteks koperdan tänaval või astun uksele otsa.
Võiks nagu hakata häbi, aga ma tean, et vigu pole, ja siis ma mõtlen lihtsalt, et ... nujah, eks ta ole.
Või keegi on liiga viril ja ma enda jaoks liiga järsult ühel hetkel ütlen, kuidas mina tema käitumist näen ja kuna ma konflikte vajalikuks ei pea, siis esimesel hetkel mõtlen, et läksin liiale, ja järgmisel juba, et nii tema kui ka mina pidime praegu just selle kogemuse saama. Ei ole üldsegi oluline, et suhe jääks sama heaks või läheks paremaks. Mina ei tea, mis mulle hea on. Võibolla on mulle väga hea, et see inimene mind mõnda aega näha ei taha :)
Kui mõtlema hakata, siis üsna meelitav võimalus :D
Või hoopis teen näpuka ja saadan valele inimesele kirja.
Ja enne kui veri tarduma hakkab, saan aru, et midagi ei läinud valesti.
See "ehmatus" või "piinlikkus" oli mulle määratud.
Või näiteks otsustan mingi osa kirjast ära kustutada, aga üles kerimise asemel plõksan "saada".
Mõtlen, et see inimene pole praegu valmis seda juttu kuulma ja ta saab minu peale pahaseks ja kohe ütleb hääleke, et see on mulle määratud reaktsioon. Mulle on määratud, et see suhe võib mõnda aega kiratseda. (Ja teisele inimesele muidugi ka.) See, et läheb "valesti", pole kunagi viga. Me saame alati õiged kogemused. Kohe, kui saad sellest (päriselt) aru, kaob piinlikkus ja asendub leplikkusega, võibolla on mul see praegu seotud ka alandlikkusega. Tunnen, et kummardun endast targema ja õiglasema jõu ees.
Mõnikord ma ütlen VT'le: "Tee nagu tundub kõige õigem ja võta oma karistus lihtsalt vastu."
Me ei näe väga sageli tagajärgi ette.
Seega tasub keskenduda vaid tegemisele (ja mittetegemisele), nagu kõige õigem tundub.
Muidu sapsid nagu hull ja kunagi ei tule välja nagu tahtsid ja siis ongi igasugused puudused tunda kohe. A sa lihtsalt tee nagu kõige endale omasem tundub ja tagajärjed on nagunii suhteliselt suvalised. Elu on müsteerium ja on lihtsalt eluterve ja ennast säästev kõiki neid üllatusi imetlema õppida :)
Subscribe to:
Posts (Atom)