Thursday, August 1, 2019

Head soovid

"May you be graceful with yourself as you go through this healing journey.
Understand that healing takes time.
May you be patient with yourself as you heal.
May you be kind to yourself.
May you forgive yourself for anything of the past.
May you have the courage to let go of what no longer serves you.
May you give yourself the love and attention that you seek 🙏💚"
- JOSEPH P. KAUFFMAN @ conscious_collective


Üliülekaaluka enamiku jaoks meist ei lõpe enesetervendamise tee iial, sest ikka hiilib sisse midagi negatiivset - isegi kui ise seda sellena ei taju, ütlevad teised sulle, et nii pahasti läks, või lausa - et nii pahasti ütlesid või tegid :)
Ja siis jälle mõtled natuke, et oot, on siis pahasti või pole?

Kaua aega ei saanud ma aru, mida tähendab, et pühameestel võib küll kulm kortsu minna ja käratus suust lennata, aga sellest pole midagi, sest see hetk saab mööda ja ka tuju on möödas, jälge ei jää. Ma ikka mõtlesin, et näe - ta pole ikka päris tark veel!
Nüüd olen enda elu 'kahtlaste kohtade' juures aru saanud, et eksisin.
Saab küll ära vihastuda ja püha edasi olla :D
See 'sees kandmise' puudumine on nii jube palju olulisem, kui pahameelehüüatuse teke.


Küllaltki hiljuti ütlesin välja kaks nn negatiivset asja, mida olin hammaste taga hoidnud.
Neist ühe puhul - inimesele oli väga oluline, et ma usuksin tema headesse kavatsustesse.
Ta tõi need kuude kaupa jutuks ja kuigi see tüütas mind neil hetkedel kohutavalt (sest ta tahtis ju tagasisidet, et ma usun teda, a ma lihtsalt ei teinud kuulma), ei jäänud see mind ärritama.

Ja järsku - veel üks kiri temalt, mina vastan esimese hooga lustakalt ja siis järgmisel hommikul (hommik on õhtust targem? :D), et "tead Sa mis - ma vist ei suuda ühtainsat korda seda "aitamisejuttu" enam kuulda. Sa pole olnud aitaja, ei aita praegu, ega saa ka kunagi minu aitajaks. PALUN. LÕPETA."

Teda teades - ta nutab veel kaks aastat selle sõnumi pärast.
Ja on megavihane.

Olin pärast ärev küll, aga kaugelt mitte nii nagu vanasti, kui inimeste BS'ile kaasanoogutamisele lõpu tegin.
Ja kuigi mul oli samal päeval lausa kaks suu puhtaks rääkimist, on paar päeva hiljem minu jaoks kõik täiesti möödas, kuigi neist vähemalt ühe jaoks küll ei ole ega vbl saagi olema.

Kusjuures tegelikult ma uskusin päris kaua, et õige ja hea on lihtsalt noogutada ja mitte kommenteerida. Ma enam ei mäleta, miks ma arvasin, et tark inimene on vait.
Nüüd ma arvan, et silmakirjalikkusel pole kohta.
Noogutades ja silmi peites ma piinlesin, oma tõde välja öeldes tunnen, et mu elu on väga ... puhas!

Ma mõtlen, et ... ma ise tunnen end küll õnnelikuna.
Kas ma peaksin seda häbenema, et olen jälle õnnelik, rahulik, rõõmus, laulan, kui teised on nördinud?
Võibolla süütunne on midagi täiesti kasutut, kui oled juba 'täis' kasvanud?

Tunnen ennast õnnelikuna, et pigem ütlesin asjad välja siis, kui tundsin, et nüüd see tuleb :D, kui et oleks tagasi hoidnud.
Psühholoogid meile siiski ei õpeta sellist emotsionaalset autonoomiat.
Budistid ja müstikud ütlevad küll, et maailm toimub iga inimese peas ja reaalsust pole. Et kui mina sain haiget, siis ma rääkisin endale sellise loo ja selle loo pärast sain, ja kui ma arvan, et tegin kellelegi haiget, siis on see jälle minu väljamõeldis :D
Mul on kahju, et vaimset ja 'reaalseks' nimetatavat maailma ei saa lepitada, kuigi nad ju räägivad küll, et valgustud kenasti ära ja elad tavalist elu edasi ..., et saab küll.

Ma küll ei saa aru, kuidas nad seda teevad.
Minu kogemus ütleb, et kui olla leplik ja tunnistada maailm juhtimatuks, siis hakkab suheldes imelik, sest mitte keegi teine ei näe seda nii. Näiteks juba see, kui ma ütlen kellelegi, et tema jutt on minu silmis BS ja ma rohkem seda küll kuulda ei tahaks, ning pärast seda olengi täiesti rahulik isegi arvestades võimalusega, et teine ei taha minuga iial enam suhelda, kannab igavesti viha ja räägib 'kõigile' minust halba, näib tavamõttele siiski sotsiopaatiline ja nartsissistlik. Vaimses maailmas on see pigem ideaalilähedane praktika. Ja ikkagi ... selline sõltumatus hiilib ligi, siis kui ise tahab. Oma tahtmise ja pingutamisega seda ligi tõmmata ei saa. Minu maailmas me läksime sõpradena lahku, sest ma ei suhelnud sellest punktist edasi, kust inimene mulle enam poleks meeldinud :D - ja inimese all pean ma silmas muidugi ennast :D, sest see on minu kohus, mind jamajutust säästa, mitte teise inimese kohus.

Mõtlen viimasel ajal sageli, et kui ma oleks ihuüksi, ilma sugulaste-tuttavate-sõpradeta ..., ka blogi mõttes ainult üksikud kommenteerijad, aga mitte ühtegi kirja postkasti ... kas ma tunneks ennast üksikuna? Ma ei suuda seda enam kujutleda.

Võibolla üksildus on lihtsalt heakskiidust puudust tundmine?
Eh?



Vaatasin täna filmi "Leon: The Professional", kus askeetlik palgamõrvar võtab oma hõlma alla orvuks jäänud 12aastase plika, kes polnud nõus tema juurest ära minema lihtsalt. Hitmani mängis Jean Reno ja plikat toona 13ne Natalie Portman - mõlemad oma rollis absoluutselt SUPER!

See palgamõrvar ei igatsenud küll mitte kellegi järele, enne kui see tüdruk ennast talle südamesse "sõi". Ja noh, siis ta suri ka. Ütles esimest korda: "Ma armastan sind, Matilda!" ja vähem kui 10 minutit hiljem oli surnud. Nice!

Ja ma vaatan ja mõtlen, kas inimene üldse on loodud armastama kiindumata?
Ega ta vist ole, sest kui see tõesti käpas, siis vist uuesti enam ei sünnita, see jääb viimaseks eluks.
Huvitav on see, et kui me just kloostris ei kasvanud, siis me kunagi isegi ei unista sellest, et oskaksime armastada ilma kiindumata. Me ei pea seda armastuseks!

Hästi huvitav!
Kõik on nii huvitav! :D
Vau siin ja vau seal ja vau iga nurga peal! :D

No comments:

Post a Comment